Aleksei Turovski: kevadised tapatalgud pole huntidele omased (15)

Aleksei Turovski: kevadised tapatalgud pole huntidele omasedSaaremaal võivad lambakarju murda hoopis koerhundid, arvab eesti tuntumaid zoolooge Aleksei Turovski, ent soovitab järelduste tegemisel siiski ära oodata kütitud loomade DNA-analüüsi.

Zooloog ja loomapsühholoog Aleksei Turovski on otsekohe nõus andma intervjuu huntide teemal, sest teda erutab, ärritab ja huvitab kõik see, mis Saaremaal huntidega toimub ja neist räägitakse.

Huntide ja inimeste tüli Saaremaal läheb minu meelest järjest hullemaks. Nüüd väidetakse isegi seda, et hundikutsikas olla näksanud last, kuid millegipärast arstlikku läbivaatust ei tehtud. Ent räägime kõigepealt hundist kui loomast.

Väga hea, et te niimoodi alustasite. Meie, zooloogid, ei saa öelda, et hunt on igavene “pähh”. Hunt on suur kiskja. Kõige suurem koerlane, aga samas väga paindlik oma käitumises. Hunt on äärmiselt ettevaatlik loom, isegi kõige ettevaatlikum koerlaste sugukonnast. Eriti paistab silma hundi äärmine ettevaatlikkus võrreldes koerakaitse käitumise momentidega.

Mida tähendab “koerakaitse käitumine”?

Kui näiteks koer jookseb saja meetri kaugusele, siis jääb ta nähtavale, sest arvab, et on väljaspool ohtu ehk siis keegi teda enam ei ründa või ei näe.

Hundiga sellist asja ei juhtu. Väga noor hunt võib küll mitte tähele panna, et teda jälgitakse, kuid ka kõige nooremad hundid – 2,5–3-kuused kutsikad – püüavad mitte mingil juhul ennast näidata.

Ja võin kindlalt öelda, et ei ole ühtegi registreeritud juhtu, kui hundid oleksid võtnud saakloomana ette näiteks elujõus inimese, kaasa arvatud lapsed.

Haavatuid, haigeid, külmunud inimesi ja loomulikult laipu nad söövad. Kuid tervet ja jõulist inimest hundid ei ründa.

Koerte rünnakuid maailmas, mis on lõppenud inimese surmaga, on aastas keskeltläbi 20 000. Nii et hunt on üliettevaatlik ja väga-väga adekvaatselt käituv loom.

Näiteks Sõrves olevat lahti tõeline paanika – isegi nõnda hull, et inimesed ei julge enam külateedel liikuda, sest kardavad, et hunt võib rünnata.

Sõrve on tegelikult hajaasustusega. Olen kuulnud, et on olnud huntide kevadisi rünnakuid lambakarjadele ja massilisi “tapatalguid”. Aga ma võin pakkuda ainult oma oletusliku kommentaari sellistele ründenähtudele. Esimene oletus on, et tegemist on koerhuntidega.

Kes on koerhunt?

Suured emased koerad on vastu võetud hundipesakonda, kus puudub alfaemane – ta on kas surma saanud, haigeks jäänud või jahimeeste poolt maha lastud.

Alfaemane on ainus emane hundipesakonnast, kellel on üldse õigus poegi ilmale tuua ja kelle “sõna” (haugatused, st käsklused, keelud ja korraldused) on noortele huntidele seaduseks.

Hundipesakond koosneb tavaliselt alfapaarist – alfaisasest ja alfaemasest ja nende kaheaastastest kutsikatest.

Kui aga alfa-emane kaob, võetakse pesakonda emaseid koeri. Nendest sündinud hübriididel on aga koera julgus või õigemini ettevaatlikkuse puudulikus.

Meie seast lahkunud Jaan Naaber määras mõned aastad tagasi Harjumaal kaks pesakonda, kes koosnesid ligi neljakümnest isendist, ja tegemist oli koerhuntidega. Päris hundid nii suure “meeskonnana” Eesti tingimustes ei tegutse. Võib-olla kusagil Kanadas.

Vaadake, sellised tapatalgud ehk kui hundid karja ründavad, on noortele huntidele nagu seminar-eksam. Ja see pole mitte verejanu ega toitumine. Tavaliselt toimuvad “eksamid” oktoobrikuus. Kevadel ja suvel alfaemane sellist asja ei korralda. See näitab, et karjas peab olema koerhunte.

Kui nüüd võtta Saaremaal juhtunu, siis jäid ehk hundid oma alfaemasest ilma ja tema koha peale tuli mõni koer, kes sünnitas näiteks kaks aastat tagasi poegi ja nüüd need pojad tegutsevad.

Kuid olukord, kus väidetavalt hundid praegu nõnda palju murravad, võib-olla ka spetsiifiline. Ikkagi saare olustik. Näiteks noori hunte kusagilt juurde ei tule, puhtad hundid kaovad (nad lastakse lihtsalt maha) ja koerhundid tulevad asemele. Aga ma oleksin selle oletusega ettevaatlik.

Ehk ongi siis hundid, kes praegu väidetavalt saarlaste lambakarju ründavad ja korraga üle kümne lamba maha murravad, hoopis kunagiste vene sõjaväelaste maha jäetud koerte ja huntide järeltulijad ehk koerhundid?

Seda ma usuksin kõige rohkem, sest selline uskumine on kõige kergem ja lihtsam. Aga vaadake, üks asi on see, mida me usume, teine see, kuidas on lood faktiliselt.

DNA-analüüs on väga võimas ja ülitäpne meetod, aga see võtab aega. Ainult filmis näeme, et mingi karvake saadeti kuhugi ja viie minuti pärast on telefonikõne, kus öeldakse, et see on selle poeg või see on hunt ja too ei ole.

Praegu on vaja veidike oodata, aga mitte paanikat tekitada. Loodetavasti see analüüs ütleb meile, kas on tegemist “puhta” hundi või koerhundiga. Mina ootan tulemusi põnevusega.

Kas taoline koerhunt võib ka inimest rünnata?

Ma usun, et võib, aga vaevalt ta seda teeb, sest ega koerad ka naljalt inimesi ei ründa. Kuid ma ei julge välistada sellist võimalust. Puhas hunt inimest ei ründa.

Jääme siis DNA-analüüsi tulemusi ootama, kuid mida peavad sel “ootamisajal” tegema lambakasvatajad? Kuidas nad peaksid oma karja kaitsma? Ajakirjanduses on juttu olnud isegi raadio karjamaal mängima panemisest!

Ütlen veel kord, et ootame DNA-analüüsi tulemused ära. Kuid mida ma hea meelega soovitan, on investeering karjakoertesse. Mitte karjakrantsidesse, kes on iseenesest väga vahvad taluõueehted, kuid lambakasvatustalus ei tee nad midagi ära.

Investeerida tuleb erilistesse koertesse, nagu näiteks Austraalia või Uus-Meremaa karjusekoertesse. Need on suurepärased lambakoerad. Kaks sellist koera – isegi üks ajab asja ära, sest Saaremaal ei ole lambakarjad nii tohutult suured – ning ei hundid ega koerhundid ürita lambakarjale kallale tulla.

Eriti austraallane on aretatud nii, et ta oma kehakeele, oma hääle, oma olemise, oma tegutsemisviisiga annab isegi dingodele vihje, et “See on minu kari ja seda kaitstakse täiega!”.

Jah, need koerad on kallid. Näiteks 15 aastat tagasi maksis Austraalia karjusekoer umbes 30 000–40 000 Eesti krooni. Kuid see investeering tasub ennast ära igal juhul, kui ollakse tõsine lambakasvataja. Nii et minu kui zooloogi soovitus on – investeerige õigetesse koertesse.

Kuid see, mis te rääkisite raadio mängima jätmisest… no see on naljakas!

Ehk peaks Saaremaal kehtestama huntide suhtes hoopis nulltolerantsi?

Nulltolerants hundi suhtes!? Nii suurel saarel! Seda ma päris kindlasti ei poolda. Kus kohas Euroopas on Euroopa loodus olemas! Põhja-Euroopas – Norras, Rootsis, Soomes ja Eestis. Mitte kusagil mujal Baltikumis seda pole. Ja loomulikult ei ole seda ka Lääne-Euroopas!

Põhja-Euroopa on loodud metsakontinendiks. Kus on Euroopa mets? Meil! Ja seda tuleb hoida. Ka Saaremaal! Ma olen absoluutselt kindel – hundid on asendamatud! (Aleksei Turovski hüüatab viimase lause nii, et kõrval olevad inimesed meid vaatama jäävad – autor).

Loomulikult tuleb nende arvukust kontrolli all hoida, kuid hunte on vaja. See on minu absoluutne veendumus!

Mida te arvate Eesti looduskaitse seltsi aseesimehe Jaak Jaaku ettepanekust, et kuna hunt on Euroopas kaitse all ja kui saarlased neid ei taha, võiks nad mahalaskmise asemel hoopis kinni püüda ja toimetada riiki, kus nad rõõmuga vastu võetakse?

Suurepärane mõte! Loomulikult see maksab, aga me peame investeerima oma loodusse. Tegelikult ega meil suuremat ressurssi kui loodus ja inimesed ei olegi olemas.

Selle “hundikisa” järgi võiks oletada, et Saaremaal on väga palju hunte.

Hunt on liikuv loom ja ta võib läbida toiduotsingul ligi 100 kilomeetrit päevas. Hundid oskavad piiratud alal suurepäraselt kontrollida oma arvukust ja asustustihedust. Päris hundid lihtsalt ei luba tekkida väga paljudel pesakondadel sellisel piiratud territooriumil. Koerhundid – see on juba teine küsimus.

Kuidas ikkagi Saaremaal inimeste hüsteerilist hundikartust maha võtta?

Kaasame rohkem metsandusspetsialiste ja zoolooge. Näiteks Tartu ülikoolist. Meil on Eestis selline mees nagu Raivo Mänd, loomade käitumisökoloogia ekstraklassi spetsialist. Pöörduge tema poole!

Mõnel lugejal tekib ehk küsimus, kas mul on soov hunte teie kaudu n-ö patust puhtaks pesta.

Mina nii-öelda tunnen ja armastan hunte üle neljakümne aasta. Ma tean, kui targad ja ettevaatlikud loomad nad on. Ja ei ole mitte mingit kahtlust selles, et nad on sõna otseses mõttes kõige paremad ja kõige pädevamad metsasanitarid. Ja nad teevad seda tööd hiilgavalt.

Ja kui me võtame veel arvesse, et vegetatsiooniperioodil (kevadest sügiseni) toituvad hundid põhiliselt närilistest, siis on õnnistatud see metsamassiiv, kus elavad hundid.

Mis puutub aga lammastesse, siis ükski normaalne kiskja ei vali saaklooma nii, nagu korraliku püssiga jahimees – kõige suuremat ja kõige ilusamat.

Huntide saagiks on haiged, vanad loomad ja hooletusse jäetud noored loomad ning muidugi pisinärilised.

Nii et jah, ma olen huntide poolt. Aga koerhunt – see on hoopis teine asi.
Piret-Päiv Rist

***

FAKTE:

HUNT

*Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge, kaal 30–50 kg. *Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.

*Hundil on terav haistmine ja kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.

*Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast.

FacebookLinkedInJaga