Euroopa naaritsad tegid Saaremaale esimesed käpajäljed (4)

SAAREMAA ESIMENE NAARITSAPOEG: Marko Kübarsepp (vasakul) ja Madis Põdra lasevad Saaremaal loodusesse esimese Euroopa naaritsa Pernodi. Foto: Sander Ilvest

Laupäeva pärastlõunal kogunes Nasva aleviku sildi alla paarkümmend naaritsahuvilist, kes kõik tulnud osa saama ajaloolisest hetkest. Esimesed Euroopa naaritsad ootasid vaguralt oma puurides loodusesse laskmist.

Kohale tulnud seitsmest autost valitakse välja neli jõulisemat. Inimesed ümber paigutatud, käivitab loomaaia teaduskeskuse juhataja Tiit Maran oma masina. Iga hetkega ärevus aina kasvab. Kuhu metsa meid nüüd siis viiakse? Neljarattaliste tee lõpp-punkt on väike puust hütt. Varsti selgub naaritsate uus elupaik.

Autodes on meeletult igasugu tehnikat: antenne, kaameraid, andureid ja niisuguseid asjakesi, millele võhikul on väga raske nime anda. Projektijuht tõstab ettevaatlikult autost kogu vajamineva kraami välja ja jagab need meeskonna vahel ära. Kes saab kandmiseks seljakoti, kes haruldase naaritsapoja. Pika säärega kummikutes inimesed kõnnivad sihikindlalt edasi, mitte nii teadlik tossudes meeskond longib neile tühjade kätega järele.

Sõrmuste vennaskond

“Pernodi jätame praegu autosse,” kostab tagantpoolt. Teadmata, kellest jutt, sammume aga naaritsakandjate sabas. Ojakaldale pannakse viis väikest puuri. Puuridel on sildid numbritega. Ühe puuri peal on numbri asemel nimi “Joel”.
“Joel ja Pernod on lihtsalt natuke vanemad ning neile on juba nimed antud,” lahendab Maran müsteeriumi. Puurides olevad emased naaritsad peavad leppima numbritega 2677, 2681, 2675, 2676.

“Selle aasta poegadele oli plaanis “Sõrmuste isanda” järgi nimed panna,” annab Tiit Maran lootust, et õige pea saavad ka õnnetud numbrikandjad endale nimed.
Ümberringi käib ingliskeelne arut-elu teemal, kes peaks Saaremaal lahti laskma esimese Euroopa naaritsa. Samal ajal kontrollitakse ka välejalgsete loomakeste raadiosaatjad üle. Kohale toodud viis annavad signaali, autosse jäetud kuues aga mitte. Tuleb tagasi minna puust hüti ja autode juurde. Nüüd piiksuvad kõik kuus väikest andurit – vajalik eelkontroll on tehtud.

Joel, üks kahest vanemast naaritsapojast, muutub juba rahutuks. Puur rapub ja kostab meeleheitlikku krabistamist. Teadlased asuvad kiiremini tegutsema ja toimub esimese harulduse demonstratiivne lahtilaskmine.
Kõnnime tuldud teed mööda paarsada meetrit tagasi ja jääme ojakaldal kobaras seisma.
“Kas olete suureks sündmuseks valmis?” küsib Madis Põdra, kelle hoole all on puurike sildiga “Pernod”.

Kiire kohanemine

Kaamerate objektiivid suunatakse üle oja ning kastikesest saab loomakese viimane tehiskodu. Selle üks ots avaneb ning Pernod vulpsab läbi oja, jättes kõrkjate vahele maha vaid paar vaevumärgatavat jälge – kohanemine võttis aega umbes 2 sekundit.

“Eks ta ole, mõnikord võtab see aega 5 minutit, teinekord saab ka paari sekundiga hakkama,” naerab koos Madis Põdraga üle oja läinud Marko Kübarsepp.
Ent tossudes meeskonnaga jäetakse õige pea hüvasti. Rahvusvaheline kummikutes seltskond tõstab viis naaritsapoega kummipaati, istub ise sinnasamasse ja sõidab oma üllast ettevõtmist jätkama.
Järgmise nädala keskpaigas tuuakse Mullutu-Suurlahele käpakesi märjaks tegema ka ülejäänud neli noort naaritsat.
Loe ka juhtkirja lk 5.