Iiri, Semy ja Mia kodu lillelisel väljal

Mia, Semy ja Iiri ümmarguse söögilaua taga. Iiri meenutab, et see laud oli nagu jõulukingitus. “Selle laua taga saime oma esimesed jõulud ära pidada.” Foto: Sander Ilvest

Mia, Semy ja Iiri ümmarguse söögilaua taga. Iiri meenutab, et see laud oli nagu jõulukingitus. “Selle laua taga saime oma esimesed jõulud ära pidada.”
Foto: Sander Ilvest

Iiri Roometsa ja Semy Morguniga ajame juttu veebruari lõpupäevil ja arvestades hetke ilmaolusid on pealkirja puhul tegemist ilmselge kunstilis-kirjandusliku liialdusega. Suvel on siin kindlasti vägagi lilleline. Kodu päikesevärvilises paarismajas, mille teine pool veel nukralt oma elanikke või siis muid arenguid ootab, asub päris linna servas. Üle lillelise välja asub muide Lilleküla. “Ema ütleb, et teil on siin veel vaid lehmad akna alt puudu!” naerab Iiri. “Metskitsed meil siin juba jalutavad. Rebased käivad ka. Ja oma varesed on meil, tervelt viis-kuus tükki.”

Kolmekesi elamiseks on maja täitsa suur. Kui külalised tulevad, mahuvad nemadki lahedasti ära. Palju siis pererahvas ise kodus olla saabki, töid-toimetamisi ja esinemisi jagub nii saarele kui ka mandrile.

Semy, Iiri ja Semiiri noored on end tuttavaks tantsinud nii Saare- kui muil mail. Need, kes arvavad, et Semy ja Iiri puhul on tegu siidkinnastes kunstiinimestega, kes pole kunagi näinud, mispidi naela seina lüüakse, eksivad rängalt. Semy tehtud on siin majas kamin (!), terrass, puudekuur ja hulgaliselt muid sisetöid. Ei ole meil siin kaks rohutirtsu Krõlovi valmist. Ikka usinad sipelgad, kes ostetud majakarbi on oma käte ja heade sõprade abiga koduks ehitanud.

Alguses oli majast valmis tõesti vaid karp. Seinad ja põrandad. Seda, kui vähe siin tegelikult valmis tehtud oli, saab aimata, kui paarismaja tühjana seisva poole akendest salamisi sisse piiluda. Piilun ja imestan seda julgust ja pealehakkamist, et nii napis lähtepositsioonis näha oma mõnusat kodu. Mina näen seal vaid tohutut tööpõldu, uneta öid, kulutusi, eksimisi, ümbertegemisi…

Ilmselgelt ei pannud Iiri ja Semy neid raskusi aga tähele, või asusid just nende kiuste oma ühist kodu rajama. “Sisetööd tegime kõik ise. Krohvimised, plaatimised, värvimised,” meenutab Iiri. “Pean uhkusega ütlema, et seinad on kõik minu värvitud. Nii me trennis käisimegi, näpud värvised! Sel ajal oli meil ka rohkem treenereid ja saime ise vabamad olla.”

Loe edasi Oma Kodu kevadenumbrist.