Suur maa, suured asjad: Vana Maailma jututuba

Eile lõppes kandidaatide esitamine registreerimiseks 25. mail toimuvatele Euroopa Parlamendi valimistele. Tulevaks kesknädalaks tõmbab vabariigi valimiskomisjon nimedele joone ametlikult alla. Algab aktiivse valimisagitatsiooni aeg. Kuuleme lubadusi ja näeme-loeme debatte. Millest need kõnelevad?

Poliitikud räägivad üksteise võidu eelseisvate valimiste erakordsest tähtsusest. Iseasi, kumb on neile sisimas tegelikult olulisem, kas suured Euroopa Liidu küsimused ja meie positsioon või pigem ikkagi koduste jõuvahekordade klattimine? Kaldun arvama, et paljuski just viimane. Europarlamendi valimised on justkui eelvõistlus suureks finaaliks – riigikogu valimisteks aasta pärast. Eelvõistlus, kus jagatakse parimatele punkte, ning neid kavatsetakse edasises kontekstis hoogsasti välja mängida.

Teisalt on eurovalimised aga valija võimalus end välja elada. Kinnitada kellelegi oma toetust ja näidata teise suhtes üles antipaatiat. Vastandades end kõigile erakondadele. Loobudes üldse valima minemast. Toetades sihiteadlikult n-ö süsteemiväliseid protestikandidaate. Eesti pole siin erand. Eelmine kord, aastal 2009, kujunesid eurovalimised sisuliselt kinniste nimekirjade mahahääletamise referendumiks. Rahvas läks valimiskastide juurde ja andis Indrek Tarandile 102 460 häält.

Euroopa Parlamendi roll on aja jooksul päris palju kasvanud. 500 miljonilt eurooplaselt otsemandaadi saanud saadikutekogul on tähtis roll näiteks Euroopa Komisjoni presidendi määramisel – sellest on ka juba käesolevas kampaanias juttu olnud. Suurt duelli oodatakse konservatiiv Jean-Claude Junckeri ja sotsiaaldemokraat Martin Schulzi vahel, kellele sekundeerib musta hobusena liberaal Guy Verhofstadt. Kõigil neist on EL-ist mõnevõrra erinev visioon – kellel föderaalsem, kellel riikide kesksem; kes jätaks rohkem Brüsseli, kes liikmete otsustada.

Parlament on justkui järjest vähem Vana Maailma jututuba ja igal häälel seetõttu suurem kaal. Kuid ikkagi ei kipu vaidlused EL-i tuleviku osas jõudma tavalise kodaniku pähe, kes hääletuskabiinis teeb valiku nende vahel, keda ta teab ja usaldab. On omamoodi paradoksaalne, et mida lähemale sisulised teemad tuua, seda enam satub inimene segadusse. 751 saadikut, neist vaid kuus Eesti esindajat? Ja needki justkui ei aja Eesti asja, vaid jaotuvad keeruliste nimedega Euroopa parteidesse, kusjuures vimmakandjad Reformierakond ja Keskerakond istuvad ühes fraktsioonis kukupailt kõrvuti? Ja siis ühel päeval on meie saadikud kõik viksilt telekas reas, räägivad arusaamatut juttu raportitest ja variraportitest, mille järgi nende tööd tuleks hinnata…

Ajakirjanduselt oodatakse siinkohal tihtipeale vaata et imetegija rolli. Mulle meenub aga alati üks Madalmaade euroasjade reporter, keda kunagi parlamendis kohtasin. “Töötan siin juba aastaid, makstakse ka hästi, aga mu lood ei huvita kedagi,” ütles see mees, hallides silmades kustunud pilk.

Europarlamendis on tõepoolest palju veidrat. Kogu see bürokraatia, Brüsseli ja Strasbourg’i vahet pendeldamine… Ja ometi on mul hea meel, et selline riikide jututuba on olemas. Ja et meil on need kuus istet selles saalis. Euroopa tähistab vabadust. Eriti palju olen sellele mõelnud tänavu kevadel.