Kes siis ikka teeb, kui ise ei tee?

Statistikaameti andmeil tegeleb rahvakultuuriga – koorilaulu, rahvatantsu, harrastusteatri või mõne muu alaga – kümnendik Saare maakonna elanikest. Selle näitaja poolest on meie maakond Eestis keskmiste seas. Tõsi, Eesti keskmine näitaja oli hoopis madalam, kõigest kuus protsenti.

Maakondade elanike ja rahvakultuuriharrastajate arve võrreldes võib ehk üldistada, et mida kaugemal n-ö tõmbekeskustest Tallinnast ja Tartust, seda rohkem on neid, kes ei pea paljuks õhtul kooriproovi minna või lavakunstihuvilise publiku ees üles astuda. Sest kes see ikka teeb, kui ise ei tee. Eriti siis, kui päris teatrid-kontserdimajad jäävad liiga kaugele, et neid nii sageli külastada, kui see näiteks pealinna elanikuna võimalik oleks.

Ja ehk on meil, kes me elame kohas, kus elurütm rahulikum, rohkem ka aega meelepärase hobiga tegeleda. Kui lauluanne on olemas, miks mitte oma häälel kõlada lasta. Kui teatripisik veres, miks mitte kultuurimaja laval proovida, mida publik su näitlemisandest arvab.

Õnneks jagub meil juhendajaid, kes tahavad ja jõuavad harrastajatega tegeleda. Sest entusiastidest eestvedajateta paljusid tantsurühmi, laulukoore ega harrastusteatreid ilmselt poleks. Elu mõnusa seltskondliku hobita oleks ent palju hallim ja igavam.