Töövõimereform olgu läbimõeldud ja põhjendatud (5)

Sotsiaalministeeriumis ette valmistatava töövõimereformi eemärk on aidata tervisekahjustusega inimesi töö leidmisel ja säilitamisel, suurendada nende tööhõivet ning tagada tervikuna töövõime skeemi jätkusuutlikkus. Oluline on, et planeeritud muudatused puudutavad vaid tööealisi puudega inimesi.

Kuigi reformist on avalikkust informeeritud nii ajakirjanduse, telepildi, teabepäevade kui ka interneti vahendusel, valitseb ühiskonnas, eriti puudega inimeste endi hulgas teadmatus ja mõningane ärevus.

Ministeerium on seisukohal, et töövõimetuse hindamine põhineb iganenud mudelitel ja praegu pole terviklikku inimkeskset lähenemist vähenenud töövõimega inimeste tööle aitamiseks. Kehtiv süsteem on inimese jaoks killustatud, puuduvad piisavad tugiteenused ja ennetustegevus inimese tööle tagasi aitamiseks või tööturul hoidmiseks.

Kust leitakse töökohad?

Ministeeriumi eesmärgid on ju õilsad ja põhjendatud, aga mulle – ja usun, et paljudele teistele – jääb arusaamatuks, kust inimese erivajadust arvestavad töökohad leitakse. Saaremaa oludes on tervetelgi inimestel probleeme töö leidmisega.

Töövõimereformi kodulehel (toovoime.sm.ee) on välja toodud, et 68% tööandjatest on valmis tööle võtma töövõimetuspensionäri. Tõenäoliselt on see protsent saadud küsitluse teel ja tööandjad on pahaaimamatult oma nõusoleku andnud, teadmata, millises mahus võib suureneda nende asjaajamise ja aruandlusega seotud paberitöökoormus. Kahtlen selles, et bürokraatia reformimise käigus väheneb. Peagi mõistavad tööandjad, et ennastsäästvam on tööle võtta n-ö terve inimene. Võib kõlada küll pessimistlikult, aga silmas pidades meie praegust ühiskonda, julgen tööandjate valmisolekus kahelda.

Erivajadustega inimese tööle saamiseks ja tööturul püsimiseks on vaja arvestada mitmete erisustega. Ühed inimesed vajavad enda kõrvale abistajat, teised juhendajat, kellegi jaoks on vaja töökoht ümber kohandada, keegi on võimeline töötama vaid osalise tööajaga või täitma väga spetsiifilist tööülesannet. Kuna töötan ühes majas nägemispuudeliste ja pimedatega, tean, et kõigile taoliste probleemidega inimestele ei sobi massööri või punutiste valmistaja töö, kuigi valmisolek töötamiseks on olemas. Iga ameti jaoks on vaja teatud isikuomadusi ja muid eeldusi. Sama kehtib ka puudega inimeste tööle rakendamisel.

Töövõimereformi käigus delegeeritakse töövõime hindamine, toetuse maksmine, rehabilitatsiooni ja abivahendite vajaduse väljaselgitamine töötukassale, kes jääb ainsaks administreerivaks asutuseks. Ühtlasi jääb töötukassa ülesandeks ka edaspidi tööturuteenuste osutamine. On küll loogiline, et töötamisega seotud teenused ja toetused koondatakse ühte asutusse, aga kuidas see killustatust vähendab, kui inimese puude tuvastamine ja sellega seotud toetuste maksmine jääb ka edaspidi sotsiaalkindlustusameti ülesandeks? Käisid inimesed varem mitme asutuse vahet, käivad ka edaspidi.

Töötukassas puuduvad praegu inimese töövõime hindamiseks kompetentsed spetsialistid. Miks koolitada hulgaliselt personali ja võtta tööle uusi spetsialiste, kui need on juba aastaid olemas rehabilitatsioonimeeskondade näol? Praegu on inimesel rehabilitatsiooniteenust taotledes võimalus valida asutus, mida ta usaldab. Pärast töövõimereformi on ta aga sunnitud koostööd tegema asutusega, mis paljude meelest ei ole seni ennast õigustanud ja on sellega inimeste usalduse kaotanud.

Töövõime hindamisel hinnatakse erivajadusega inimese võimeid ja võimekust ning selgitatakse välja temale sobiv(ad) töö(d). Hindamise tulemusena loetakse inimene kas töövõimeliseks, osalise töövõimega või selliseks, kel töövõime täielikult puudub. Neile, kes on võimelised töötama, rakendatakse aktiivsusnõudeid. Seega peab osalise töövõimega inimene olema toetuse saamiseks töötuna arvel, osalema aktiveerivates meetmetes, õppima või töötama. Aktiivsust ei nõuta inimestelt, kes kasvatavad alla 3-aastast last või hooldavad puudega inimest. Töötuna arvel olemine ja õppimine nõuab puudega inimestelt aga rahalist ressurssi, eriti transpordiprobleemi tõttu.
Bussiliiklus on kehv, puudub isiklik sõiduauto või juhiluba, pole abistajat või vajalikku saatjat asutusse pöördumiseks. Kiita ei ole ka Eesti töötukassa Saaremaa osakonna ligipääsetavus liikumispuudeliste inimeste jaoks.

Kulukas ettevõtmine

Oma igapäevatööd tehes on mulle jäänud mulje, et saarlastele on selline asjaajamine suur, ajakulukas ja väljaminekuterohke ettevõtmine. On oht, et paljud lihtsalt ei jõuagi asjaajamiseni, mis toob endaga kaasa töövõimetoetuse saamise katkemise või mittevormistamise ning kogu koormus nende inimeste eest hoolitsemisel ja toetamisel langeb kohalike omavalitsuste õlule. Tõenäoliselt suureneb toimetulekutoetuse saajate arv seetõttu oluliselt.

Töövõimetoetust hakatakse plaani kohaselt maksma kahes suuruses: 320 eurot töövõime puudumisel ja 182 eurot osalise töövõime korral. Töötasu saamisel makstakse toetust täies ulatuses, kui töötasu on väiksem kui 60-kordne päevamäär (ca 640 eurot).

Selline piirmäär on paljude jaoks arusaamatu. Eesti keskmise brutokuupalgaga, mis oli 2013. aasta IV kvartalis 986 eurot, ei tundu see seotud olevat. Positiivne on aga, et Saaremaa tingimustes on see päris arvestatav ühe kuu brutotöötasu.

Töövõimetoetust hakatakse ministeeriumi nägemuse kohaselt vähendama järk-järgult alles siis, kui inimese brutotöötasu on sellest piirmäärast suurem. Töövõimereformi kodulehel on välja toodud, et toetust ei maksta üldse, kui osalise töövõime korral on inimese töötasu suurem kui 1005 eurot ja töövõime puudumisel üle 1280 euro. Töövõimetuspensioni suurus on lubatud säilitada, kui praegu kehtivas skeemis on töövõime kaotuse protsent määratud vähemalt kaheks aastaks ja uues skeemis on tema toetus väiksem kui praegune töövõimetuspension.

Kõik eelpool kirjeldatu on uus ja paljude vastusteta küsimustega nii puudega inimestele, sotsiaaltöötajatele, reformiga seotud teistele spetsialistidele, tööandjatele kui ka Eesti töötukassale endale. Kuidas või kas see õnnestub, on raske prognoosida. Me kõik ju tahaksime, et ka vähenenud töövõimega inimesed saaksid tööturul osaleda, et neil oleks parem sissetulek ja inimväärsem elu. Et meid ümbritsev oleks töövõime kaotust ennetav ja motiveeriks ühiskonnaelus aktiivselt osalema. Et tööandjad oleksid teadlikud ja valmis puudega inimesi tööle võtma ning saaksid tunnustatud oma kohustuste täitmise eest.

Kuna erivajadustega inimeste igapäevase toimetuleku võtmesõnad on stabiilsus ja turvalisus, tahaksin uskuda, et töövõimereform ei ole kellegi poliitiline kinnisidee midagi suurt korda saata, vaid muudatused on läbimõeldud, põhjendatud ja inimestega arvestavad.

Juta Levin
Saaremaa puuetega inimeste koja sotsiaaltöötaja ja rehabilitatsiooniteenuse koordinaator