Oluline ei ole alati iseenesestmõistetav

Kui ma aastaid-aastaid tagasi kuulsin esimest korda sõna “globaliseerumine”, ei osanud ma sellest ilmselt eriti midagi arvata. Tänaseks on maailmast peopesal saanud omamoodi paratamatus, suur narratiiv, mille vaimus ja varjus me kõik iga päev elame. Üha suurenev infotulv muudab aga arusaamise sellest, mis on oluline ja mis mitte, järjest keerulisemaks.

Suur maailm tungib meedia abil meie tajuruumi igast otsast, ole sa Sõrve sääres või Šanghais. Enam ei julge justkui isegi pahaks panna, et Kim Kardashiani tagumiku selfie vahib tõtt Ukraina rahva kannatustega või et “meest ärritas saabaste plõksuv heli” võiks lugejate jaoks olla sama oluline teadmine kui see, et sotsid lastetoetuste tõstmise eelnõu lugemise katkestasid. Info pakkumine on suurem, kui üks inimene seda eales läbi närida suudab.
Näib, justkui toimiks masinavärk printsiibil “kõigile kõike, kohe ja palju”.

Kohalikud mured lähevad rohkem korda

Meedia pakub meile konstruktsiooni tegelikkusest, lisaks moodustub see igaühe jaoks vähemasti teatud piirini erinevalt – meid lihtsalt huvitavad erinevad asjad, sündmused, inimesed. Samal ajal, kui meie füüsiline keha võib viibida kus tahes, vormib kättesaadav informatsioon järjekindlalt meie veendumusi, arvamust ja arusaamist maailmast. Tegelikult otsime me sealt sageli hoopis iseennast – teemasid, millega kas või mingilgi moel suhestuda suudaksime. Teeme selle järgi teinekord oma otsuseid ja seame käike.

Kui viimase aja maailma geopoliitiliste sündmuste valguses on taas jutuks tulnud tõik, et muu keele ja kultuuritaustaga inimesed elavad Eestis hoopis teises infoväljas, siis tekib paratamatult küsimus, mis on meie elus määravam: kas see, kus me elame, või see, kus ja millisel kujul elab see info, mida me iga päev tarbime. Kas see, kuidas meile erinevaid asju näidatakse või see, kuidas meie argielu tegelikult toimib?

Olgem ausad – oma füüsilise kehaga elab saarlane nii kui vanajumala selja taga. Ei ole siinkandis maavärinaid, nii suurt põuda, et inimene päris nälga võiks jääda. Ka õudsed eksootilised taudid jätavad meid puutumata. See, muidugi mõista, ei tähenda, et elu saarel muretu oleks.

Kohalikud mured, õnnetused ja probleemid lähevad meile lihtsalt jätkuvalt rohkem korda, me elame neile kaasa, need puudutavad meist paljusid kahjuks ka vahetult. Ometi on nii, et kuna me ei ela vaakumis, saame iga päev osa ka kogu tragöödiast, mis toimub kuskil mujal.

Maailma mured jäävad kaugele

Maailma probleemid tunduvad aga meie heaolu vahetult puudutavate muredega võrreldes midagi kauget ja teinekord ka hoomamatut. Vangutame pead, kui kuskil Kagu-Aasias tsunami tuhandeid inimesi kodudest ilma jätab või Iraagis jälle mõni pomm plahvatab, aga me ei suuda ennast sealsete inimeste rolli panna, mistõttu enamjaolt piirdume tõdemusega, kui hulluks see maailm on ikka muutunud. Järgmiseks sirvime juba mõnda uudist sellest, kuidas keegi kuulsus on poest pätsi leiba ostnud või mida ennustab meie horoskoop, ja juba need maailmas toimuvad jubedused lahustuvadki.

Nüüd, mil viimaste aastate üks ulatuslikumaid rahvusvahelisi kriise on meist mitte nii kaugel, tajume, kuidas maailm kahaneb, märksa vahetumalt. Meie poliitikud võtavad hoogsalt sõna, spekuleeritakse võimaliku ohuga meie suveräänsusele, meie heaolule.

Mis on oluline siin ja praegu?

Ajakirjanduse vahendusel pakutakse erinevaid arutlusi ja seisukohti, kuid lõplik analüüsimine ja sünteesimine on jäetud siiski inimese-infotarbija hooleks, mis lõpeb sellest hoolimata sageli mitte põhjendatud seisukohtadega, vaid tõdemusega “aga ma ajalehest lugesin”. Meile on seega jäetud võimalus kujundada oma väike maailm selliseks, kus me maadleme väliste faktorite mõjul pidevalt hirmude ja võimalike ohtude küüsis või näeme, et see on midagi sellist, mida me tegelikult muuta ei suuda ja peaksime seetõttu keskenduma oma isiklikule, kohalikule elule. Kas võime uskuda, et see, mida meedia defineerib olulisena, on seda ka tegelikult?

Ma ei tea, mis on siinkohal õige või vale. Kas ignoreerida ülevoogavat infomaailma ja mitte hoolida asjadest, mida muuta ei saa, või püüda aru saada, mis on oluline ja mis mitte. Ukrainas toimuv on ehe näide “vaatame, mis saab”-suhtumisest, kus läänemaailm on reageerimisega selgelt hiljaks jäänud, sest see tundus ehk liiga kauge probleem olevat. Teisalt juhtis Saaremaal just hiljuti toimunud traagiline sündmus tähelepanu sellele, millised võivad olla tagajärjed, kui ohtude ja riskidega, mis on hetkel reaalsed, ei tegeleta piisavalt hästi. Arusaamine sellest, mis on oluline, on üksikisiku tasemel päeva lõpuks siiski sügavalt isiklik. Väike riik nagu Eesti võiks aga oma välispoliitiliste ambitsioonide kõrval rohkem näha ka seda, mis on oluline siin ja praegu.

Priit Pruul
pealinnas elav saarlane