Nostalgia seob saarega

“Aga südame kaotasin igaveseks Saaremaale, lesides sumedas augustiöös loojangujärgselt ikka veel päikesest soojal Pöide kiriku katusel,” ütleb tänases Saarte Hääles Olavi Antons, kelle suhe meie saarega sai alguse üle 30 aasta tagasi, kui ta sattus ehitusmaleva koosseisus Saaremaale ehitama. See südamekaotus osutus nii tugevaks, et eelmisel suvel soetas mees Selgase külla maja ja tänavu suvel korraldab ta Mändjalas üleilmse eestlaste kokkutuleku.

“Ehk hakkab mingi vastupidine reaktsioon toimuma ja inimesed tulevad linnast uuesti maale,” mõtiskleb tänases Ula külade loos Andres Talk, noor mees, kes on tulnud oma perega tagasi lapsepõlvemaile, vanaema koju. Kes teab, kas see tagasitulek oleks teoks saanud, kui poleks olnud neid kuulsaid Ula küla jaanitulesid, mis nii tugevasti lapsepõlvemälestustesse sööbisid. Või teises saare otsas asuva Ula küla üsna uue elaniku – kõigest kaheksandat aastat seal elava Tiiu Vaheri kinnitus: “Siia ma jään.”

Nende inimeste Saaremaa-armastus annab lootust, et ei kahane see rahvaarv meil siin nii drastiliselt midagi, nagu rahvastikuprognoosid ennustavad.