Ajakaja: Tahaks olla välja valitud

Reklaamimaailm on meie kaasaegses ühiskonnas jõuliselt peale tungimas. Teadlased on analüüsinud ja leidnud, et päevas proovivad meid mõjutada kümned tuhanded märgid ja sõnumid, mis kõik meie tähelepanu hankida üritavad. Seepärast on praegust ühiskonda hakatud nimetama ka tähelepanuühiskonnaks. Väljavalituks, erinevatel põhjustel, õnnestub saada vaid neil, kes suudavad tähelepanu võita.

Toodete ja teenuste kontekstis on ilmselge müügiedu märk, kui sul teiste omasuguste seas õnnestub ostjate silma hakata. Paljud turunduskommunikatsiooni praktikud ongi hakanud nn eristumise strateegiatega seda eesmärki jõulisemalt ajama, sest sarnaste seast on tarbijal järjest raskem valikuid teha.

Omaette temaatika on aga näiteks poliitilise väljavalimisega. Nn poliitteenust ei saa ju hambaga katsuda ega lihtsalt ilusa väljanägemise pärast valida. Tuleb süveneda ja suuta vaadata reklaami taha, kust peaks paistma väljavalimisele pretendeeriva isiku väärtused.

Praegu käimas olevate eurovalimiste kontekstis on avalikku ruumi siginenud suured ja selged inimnäod, üks ilusam kui teine. Kas uskuda nende lubadusi või mitte? Pooldada nende vaateid ja mõtteid või mitte, jääb valija otsustada, tõenäoliselt. Ja eks mingis kontekstis hakka lisaks välisele, reklaamidel fotošopitud ilule mõju avaldama ka pretendendi mõtete ilu. Loodan, et ilusad mõtted ja väärtused võidavad.

Samas, käisin nädalavahetusel Eestist väljas ja kogesin, et sama väljavalimise häda on ka meie naaberriikides.

Eestis on ses mõttes asi esteetilisem, et eurovalimiste poliitilised pretendendid on end avalikus ruumis esitlenud ka mingist esteetika loogikast lähtudes ning seetõttu tulevasi europoliitikuid vorsti, värvi ja seksteenustega koos välja ei pakuta.

Naaberriikides sellist avalikku esteetikat veel ei ole. Sõidad mööda teed ja su tähelepanu eest võitlevad võrdselt nii asjad kui ka inimesed, ja pole vahet, mis inimesed…

Omamoodi sümboolne on see segapudru reklaamimaailmas ka selles kontekstis, et viimastel aastatel oleme kõike hakanud varasemast rohkem materialiseerima.

Seega, pole ime, et mingis kultuuriruumis ei ole vahet, kas reklaamil on tulevane europoliitik, pott värvi või pakk vorsti, seksiteenustest ja akendest-autokummidest rääkimata. Asjastunud maailmas käib võitlus vaid tähelepanu eest. On, millest Eesti reklaamikultuuris hoiduda.