Pankade hiigelkasum rahvast teenima (14)

Eesti probleem pole mitte tööpuudus, vaid rikkuse ebaõiglane jaotuvus. Meie ühiskonna suurim õnn on siiani olnud see, et näiteks Kuressaares on veel piisavalt palju inimesi, kes tammsaarelikult armastavad oma erialast kutsumust.

Meie lapsed on nädalas ligi 4–5 tundi sellise inimese – treeneri või vanemtreeneri, mõni isegi meistertreeneri käe ja pilgu all. Rahandusministeeriumi juhtimisel ja riigikogu vastutamisel maksame me nendele inimeste arvelduskontodele kuus 400 – 650 eurot.

Töötasus Eesti edu ei kajastu

Nii hindame ka logopeede, sotsiaaltöötajaid, sotsiaalpedagooge. Lasteaiaõpetajast vanempedagoogi arvele laekub iga kuu samuti ca 650 eurot, pedagoog-metoodikul ehk 700 eurot.

Enamus neist inimestest on kõrgharidusega, paljud mitmekordse kraadiga. Enamus neist on naised.

Palka tuleb aga maksta ka abikokkadele, abitöölistele, koristajatele, remonditöölistele, muusikariistade häälestajatele, abiõpetajatele, huvijuhtidele, kokkadele, koorijuhtidele, klaverisaatjatele jne. Ja nende arvelduskontole laekuv töötasu on loomulikult veelgi väiksem.

Eesti pidi ju olema Euroopa imelaps! Miks ei kajastu see edu tööinimeste töötasus ja selle väärtustamises? Vastasel juhul on Eesti edulugu ainult propaganda!

Edu õiglasem juhtimine

Kommertspangad teenisid Eestis mullu ca 440 miljonit eurot puhaskasumit. See on ligi 7 miljardit Eesti krooni aastas. Nii hästi on kommertspankadele raha tekkinud aastast aastasse. Meie kõigi abiga.

Nende osutatavad teenused on kallimad kui Põhjala riikides; iga liigutus, mida pangas teeme, maksab. Keegi ei saa enam panku vältida: kaardid on kohustuslikud, töötasu saab välja võtta ainult kommertspanga vahendusel.
Isegi pensionärid on pankadele tulus kasumiallikas.

Juba 2010. aastal pidi peaminister riigikogus arupärimistele vastates selgitama pankade kõrgeid teenustasusid ja liigset kasumijahti. Midagi pole aga muutunud.

Kuna me kõik panustame pankade edukusse, on loomulik, et ootame pankade suuremat panust ühiskonna heaolusse. Kui pankade ülikasumitest eraldada igal aastal riigikassasse tekkepõhiselt 26%, jääb neile puhaskasumit ikka veel üle 300 miljoni euro. Pangaomanike tegelik heaolu sellise maksustamisega ei vähene, riigikassa lisandlaekumisega saab aga lahendada inimeste elementaarprobleeme. Eelnimetatud palgagruppide sissetuleku tõus peab olema vähemalt 20% – see turgutab meie seismajäävat majandust ja annab lisahoogu erasektori palgatõusule.

Teenused kättesaadavamaks

Lastetoetuse tõus 19 eurolt 45 eurole on positiivne ja vajalik, tõusu mõju pisendab aga hinnatõus, ostujõu langus ja teenuste kallinemine.

Ebaõiglane on võtta lastevanematelt lasteaia kohamaksuna koos söögirahaga 40–60 eurot kuus. Ühe käega anname lastetoetuse ja teise käega võtame lasteaiateenuse eest selle tagasi. Mis mõte sellisel poliitilisel käitumisel on?
Ühe liigutusega ostame hääli, teise liigutuse puhul raputatakse abitult pead. Kuhu jääb nn kompleksne riigijuhtimine, mis on üks parlamendi kõnetoolis kõlavatest stampväljenditest?

Inimesed maksavad tulu-, käibe- ja aktsiisimaksu ja ikka on selline olukord, et kui mõni renoveeritud teelõik avatakse või lasteaed saab remonditud, plaksutame kõik koos rõõmust käsi. Ometi olevat meil ju edukas riik, kus korras teed ja koolimajad peaksid olema elementaarsed.

Hiljuti peaministriks saanud Taavi Rõivas reklaamis end suurtel plakatitel loosungiga “Edu peab jõudma iga inimeseni”. Nõus, aga hakkaks siis tegutsema!

Võtame kommertspankadelt ühiskonnale kuuluva osa ja suuname selle ühiskonna arengusse. Paneme pangad tõeliselt ühiskonda teenima. Kõik ütlevad, et inimest tuleb väärtustada, läbi palgareformi on seda täna kõige siiram tee korraldada.

Pole vahet, millise poliitilise tehnikaga lahendame palgareformi, taskukohase lasteaiateenuse või prii bussisõidu. Pankade liigkasumid peame jõulisemalt suunama riigikassasse ja sealtkaudu meie inimestele, kes lastega tegelevad. See tagab meile kõigile suurema turvatunde ja ka julgeoleku.

Transiidiärist saame samuti liiga vähe abi riigikassasse – poliitilise tahte küsimus on, kuidas seda positiivsemalt ühiskonna suhtes reguleerida. Mets on meie ühine vara, ammu oleks aeg üle vaadata suurimate metsatöösturite panus meie ühiskassasse.

Inimesed on riigi edu nimel piisavalt kannatanud, aeg on seda konkreetsete poliitiliste sammudega hinnata. Viimane aeg.

Jaanus Karilaid
Eesti Keskerakonna Saare- ja Läänemaa piirkonna esimees