Kooseluseadus, kas vajalik või mitte? (17)

Riigikogus on menetlemisel kooseluseaduse eelnõu, mille koostajate sõnul on seaduse eemärk kaitsta neid, kes ei saa või ei taha abielluda, ent elavad oma partneriga koos abielulaadses koosluses.

Kooseluseadus reguleeriks soost sõltumata koos elavate paaride varasuhteid, pärimisõigust, ülalpidamiskohustust ning suhtlus- ja hooldusõigust.

Seaduse eelnõu on juba saanud üksjagu vastukaja ning meedias võtavad sõna selle pooldajad ja vastased. Saarte Hääl uuris, mida arvavad kooseluseaduse vajalikkusest notar Marika Leis, perekonnaseisuametnik Avo Levisto, ülempreester Andreas Põld ja praost Veiko Vihuri.

Andreas Põld
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kuressaare Püha Nikolai koguduse ülempreester:

Olen sellest seaduseelnõust suurtest uudistest kuulnud, aga ei ole veel jõudnud sellesse süveneda. Sellest, et kooseluseadus annaks ka samast soost paaridele võimaluse oma suhe ametlikuks teha ja tagaks neile majandusliku kaitse, on räägitud juba aastaid. Ju ka meil see asi ära tehakse. Aga meil on inimesed siiani suutnud selle seaduseta elada.

Kooseluseaduse temaatika meie kirikut otseselt ei puuduta, õigeusu kirik tunnistab ikka mehe ja naise abiellumist. Ja õigeusu kirikus ei õnnistata mitte liitu, vaid preester paneb piiskopi õnnistusel konkreetse mehe konkreetse naisega paari, ühendab nad kokku.

Mina toetan vaba ühiskonda ja demokraatiat, aga demokraatia nõuab inimestelt tahte- ja hingejõudu elada moraalinormide järgi ja nõuda esmalt endalt rohkem. Seega on demokraatia tegelikult kõige keerulisem ja raskem elamise viis.

Avo Levisto
Saare maavalitsuse nõunik-perekonnaseisuametnik:

Ma ei ole selle seaduseelnõuga nii kursis, et mõista, mida see tavalise heteroseksuaalse inimese jaoks paremaks muudaks. Ja samasoolised paarid võivad ka praegu notari juures igasuguseid lepinguid teha – seda ei keela ju mingi seadus. Näiteks saab teha testamendi ja jätta oma vara ükskõik kellele.

Minu arvates tekitab see seaduseelnõu praegu tavainimeses hoopis segadust: mis on abielu ja mis registreeritud kooselu, kas ja mille poolest need erinevad. Praegu ei sunni ka abielu suurt millekski. Kui kooselu ei sunni millekski, pole ka sel seadusel mõtet.

Kas ühiskond on piisavalt salliv selliseks seaduse vastuvõtmiseks, mis arvatakse olevat mõeldud eelkõige samasooliste jaoks? Nii ja naa. Arvan, et sallimatus tekib siis, kui asju peale surutakse. Kui inimesed elavad omaette ega kipu oma eraelu avalikkuse ette tooma, siis ühiskond respekteerib neid küll, aga kui kuskile väljakule demonstreerima minnakse, siis meie ühiskond selleks valmis vist ei ole.

Veiko Vihuri
EELK Saarte praostkonna praost:

Kooseluseaduse ainus tegelik eesmärk on samasoolistele paaridele õigusliku tunnustuse andmine. Kuna väga suur osa Eesti elanikest seda ei toeta, on seadust läbi suruda püüdvad poliitikud sunnitud keerutama, vassima ja salatsema. Neid toetab liberaalne meedia, kus on viimastel nädalatel avaldatud paarkümmend pooldavat kirjutist ning vaid paar vastuartiklit.

Kas see ongi demokraatia, kui parlamendis käiakse välja salaja koostatud eelnõu, selle toetuseks korraldatakse hüsteeriline meediakampaania (ah et oled homode vastu, järelikult toetad Putinit!) ja seda püütakse ilma rahva toetuseta kiiresti vastu võtta? Alles aasta tagasi andis ligi 40 000 inimest oma allkirja, et seda ei juhtuks.

Arvan, et kui parlament selle seaduse vastu võtab, saab selgeks, mida meie paljukiidetud demokraatia tegelikult väärt on. Aga siis ei tasuks enam härra Putinile demokraatlikke väärtusi jutlustama minna.

Marika Leis
Kuressaare notar:
Kooseluseadus võib ju olla. Selle vastu pole mul kindlasti midagi. Minu arvates on siiski ka praegune seadusandlus piisav. Kõik rahalised, varalised ja pärimissuhted on võimalik kehtivate seaduste alusel paika panna.

Kui see seadus peaks jõustuma, siis usun, notaritel tuleb tööd kindlasti juurde – sõlmitakse ju kooseluleping notariaalselt –, aga kui palju tööd lisandub, ei oska öelda.


See niinimetatud homoseadus puudutab tegelikult meid kõiki

Saarte Häälele nõustus kooseluseaduse kohta arvamust avaldama üks Kuressaares elav mees, kes juba 15 aastat on elanud koos teise meesterahvaga. Oma nime ta leheveergudel näha siiski ei soovinud.

Kooseluseaduse kontseptsiooni kohta ütles ajakirjanikuga vestelnud mees esmalt, et oleks hea, kui see seadus saaks vastu võetud. “Lubatud on seda ammu,” lausus mees. “Iseasi, millise kuju see riigikogu saalis lõplikult võtab.”
Tema enda jaoks seaduse vastuvõtmine igapäevaelus midagi ei muudaks. Oma kooselu registreerimiseks mees vajadust ei näe. Samas kinnitas ta, et teab paljusid, kellele sellest seadusest abi oleks. Ta tõi näiteks juhtumi, kus naispaari laps jäi ilma soodustustest, mis nn heteropaaride lastele on ette nähtud. Või juhtumi, kus noormees, kelle elukaaslane suri, ei saanudki teada surma põhjust, kuna seaduse silmis ei olnud ta surnule keegi.

Saarte Häälega kõnelnud mees märkis, et naljakal kombel “homoseaduse” sildi külge saanud seadus puudutab tegelikult kõiki. “Kasvõi selle haiguste ja isikuandmete teema puhul,” lausus mees. “Abielus mitte olev heteropaar pole samuti seaduse silmis teineteisele ju keegi. Kokkuvõttes on selle seadusega ikka nii, et kes tahab aru saada, see saab aru. Kes ei taha, selle jaoks pole ükski argument piisav.”

Raul Vinni