Maale elama – rõõmuga (8)

Kuigi eestlastest on saanud linnarahvas ning noored ja hakkajad kipuvad pigem maalt linna kui vastupidi, leidub arvestatav hulk erandeid – ka Saaremaal –, kes leiab, et just maal on kõige õigem elukeskkond ning ettevõtlik inimene seal hätta ei jää.

Kuna Tartus toimub laupäeval mess “Maale elama”, küsisime maaelu kasuks otsustanud neljalt noorelt inimeselt, mis ajendas neid sellist valikut tegema ja kuidas nad tagantjärele oma otsusega rahul on.

Fred Veldermann Pihtla vallast Masa külast:
Tulin Pärnumaalt Saaremaale, kuna töökoht Iklas kadus ja Pärnusse ma minna ei tahtnud (Veldermann töötab politsei- ja piirivalveametis – toim).

Enne maakoha ostmist elasin Kuressaares üürikorterites, aga kuna elu linnakorteris mulle kohe üldse ei sobi, ostsin maja Masas – seal saan rahulikult olla, nautida privaatsust, puhast õhku ja loodust. Tööl käin Kuressaares – linna on ainult 16 kilomeetrit ehk kümme minutit auto- või pool tundi rollerisõitu. Mitu aastat elasin aastaringselt maal, aga praegu oleme seal vaid kevadest sügiseni, et küttekuludelt kokku hoida. Tahan maamaja siiski nii korda ja soojapidavaks saada, et võiks seal aastaringselt elada. Praegu oleme sügisel-talvel linnas, sest lapsed käivad koolis ja lasteaias ning igapäevane transport maa ja linna vahet oleks pisut keeruline.

Kui mul praegust töökohta linnas poleks, arvan, et saaksin ka maal hakkama – asi on kinni tahtmises ja ettevõtlikkuses. Julget pealehakkamist peab olema – erinevate toetuste abiga on ju võimalik ettevõtlust alustada. Olen ka ise seda kaalunud. Õpin Hiiumaa ametikoolis maastikuehitust – ehk võiks seda nišši natuke täita, kui kool lõpetatud on. Kuna maastikuehitus on hooajaline töö, ju leiaks midagi kõrvale ka talveks.

Helin Koitmäe Pihtla vallast Suure-Rootsi külast:
Mina olen eluaeg maakas olnud vist, pärit Ida-Virumaalt. Tulin Saaremaale mehele. Kuigi ilmselt oleksin võinud oma mööblirestaureerimisäri avada ka Kuressaares, otsustasin seda teha maal. Mulle meeldib siin – vähem inimesi, rohkem ruumi. Ja see vahemaa Kuressaarega, 16 kilomeetrit, pole üldse pikk. Elasin enne Tallinnas Pääskülas ja kesklinna bussiga tööle sõitmine võttis palju kauem aega. Ka maal on tööd – näiteks meie kandis tegutseb Vetteli kalatööstus –, aga see, mis lähedal, ei pruugi inimese jaoks huvitav ja see õige olla. Ja kui see, mis lähedal, ei sobi, tuleb ise ettevõtlik olla.

Diivanikoi on tegutsenud kolm aastat. Klientidest ei ole keegi siiani sellepärast tulemata jätnud, et me linnas ei tegutse. Sõidu korvab see, et tee siia on maaliline. Ja mis mulle eriti meeldib, et siin on tuult.

Mari Lepik Salme vallast Ansekülast:
Tulin neli ja pool aastat tagasi Tartust Saaremaale, sest tahtsin koju tagasi. Tahtsin, et mu lapsed kasvaksid maal ja et saaksime süüa omakasvatatud ja puhast toitu. Kõige paremad võimalused selleks olidki mu vanematekodu lähedal.
Töötan Tartu ülikooli teadurina, olen taimeökoloog. Teen oma tööd arvutis ja niikuinii käib suurem osa tööst interneti vahendusel. Tartus käin ehk korra kuus, ehkki nii sageli ei peakski. Salme rahvamajas tegutsen ringijuhendajana.

Mina küll ei arva, nagu oleks Tallinn ja Tartu ainuvõimalikud kohad, kus elada. Pealegi, meie pere sissetulekuga oleks linnas elada väga raske. Et linnas elades rohkem teeniksin, ma ei usu. Maal kulub ehk bensiini peale rohkem, aga oma toidu saan kasvatada ise ja pisiasjade peale ei lähe nii palju raha kui linnas – kokkuvõttes on maal elamine palju soodsam. Linnas elamine kulutab ka tervist rohkem. “Maale elama” on väga tore algatus. Olen ka ise sellega seotud ja lähen messile.

Heidi Hanso Orissaare vallast Mäekülast:
Elasin maal, läksin sealt linna ja siis, kui mul tulid lapsed, leidsin, et mul on suurepärane võimalus ühendada karjäär oma kodukohaga. Juhuslikult leidus ka mees sealsamas lähedal, kust ma pärit olen (Hanso elukaaslane Risto Ränk tegutseb Mäekülas keraamikuna – toim). Usun, et töö- ja eraelu ühendamiseks paremat lahendust ei ole. Elu on palju rahulikum kui linnas. Mul on kodus hobused, vutid ja notsud, piiramatus koguses metsa ja loodust. Lapsi on niimoodi ainuõige kasvatada.

Olen vabakutseline teletoimetaja – teen tööd produktsioonifirmadele. Arvan, et kui saaksin, teeksin kodanikualgatuse “Maale elama” teemal telesaate. Jah, inimesed kardavad end oma keskkonnast välja rebida, aga kui selle sammu ette võtad, on edulugusid märksa rohkem kui selliseid, kus asjad on viltu läinud. Kohanemise periood võib olla pingeline, aga tasub end kuhjaga ära. Et sa lähed maale, ei tähenda ilmtingimata seda, et pead farmi tegema. Võid lihtsalt nautida oma maja, rahu ja privaatsust.