Suur maa, suured asjad: Ajakirjaniku alalised valikud

Ajakirjanike liit kavatseb arutada, mis loom see ajakirjanik praegusajal üldse on. Esmaspäeval peetakse Tallinnas konverents “Ajakirjanik – kas loomeinimene või tükitööline”. Kahtlemata pole see pakilisim ja olulisim probleem Eesti vabariigis, aga arutleda ikka võib.

Sel teemal on kirjutatud ja kirjutatakse tulevikus esseid ning raamatuidki. Mina ütleksin nii, et ühest küljest teeb ajakirjanikuks ametikoht, teisalt kinnistab selle tiitli ühiskond. Ses mõttes saadakse ajakirjanikuks umbes samamoodi nagu kirjanikukski. Neid inimesi, kes ühes või teises toimetuses on mingil ajal nooruspõlves uudisnuppe treinud, on palju-palju rohkem kui neid, kes enda kohta elu lõpuni tiitlit “ajakirjanik” pruugivad ja keda ka avalikus ruumis ajakirjanikuks kutsutakse. Ütleja on siinkohal nii auditoorium ehk lugeja-kuulaja-vaataja kui ka tsunft ehk teised ajakirjanikud.

Üks on kindel. Demokraatlikus õigusriigis, mis hoiab kõrgel sõnavabaduse lippu, ei hakata kunagi väljastama ajakirjanike kutsetunnistusi. Ajakirjandus- ja meediaõpe laiemalt ei kao ülikoolidest kuhugi, kuid diplom selles vallas ei tähenda automaatselt ajakirjanikuks saamist. Teatavaid eeldusi see muidugi annab, näidates kas või huvi valdkonna vastu. Ajakirjanikuks ei tee isegi kutseliitu kuulumine. Vähemalt mitte Eestis.

Ajakirjaniku ameti juurde kuulub pidev valikute tegemine alates mikrotasandist ehk iga üksiku küsimuse koostamisest intervjuus kuni üldiste strateegiateni teemade otsingul. Muu hulgas peab aga iga ajakirjanik, juhul kui ta tahab ajakirjanik olla, tegema ka iseenda ühiskondlikku tegevust puudutavaid valikuid. Põhimõtted peaksid olema hästi läbi mõeldud. Vastasel korral võib ajakirjanik oma tähtsaima kapitali ehk usaldusväärsuse kergesti maha mängida. Eriti oluline on see poliitikaga suhestuvates küsimustes.

Sel nädalal teatas TV3-s populaarset talk-show’d “Kolmeraudne” juhtiv Mihkel Raud, et liitub Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Olen nõus hea telekolleegi Vahur Kersnaga (“Kas Mihkel Raua harakiri?”, PM 23.04), kelle meelest saab Raua sammust mitmes mõttes pretsedent. Tõepoolest, kas telekanal peaks oma populaarse saatejuhi (kui kallutatud tegelase) nüüd üle parda heitma?

Hiljuti küsisin ühe meediakonverentsi kohvilauas ERR-i ajakirjanduseetika nõunikult Tarmu Tammerkilt, kas ta ei läinud Anvar Samosti kaasuses (mäletatavasti algatas Samost Raadio 2 saate “Olukorrast riigis” juhina otse-eetris peaminister Andrus Ansipi Sotši OM-ile mineku vastase petitsiooni, mida Tammerk teravalt taunis) hinnangut andes liialt äärmuslikuks. Mina olin ses küsimuses liberaalsem – kui saatejuht karuteene tegi, siis iseendale.
Pealegi teatas ta juba päev hiljem, et loobub saatejuhi rollist. Tammerk selgitas, et lähtus oma seisukohas avalik-õigusliku kanali iseärasustest. Ja tegelikult tuleb sellega laiemas plaanis nõustuda.

Samas, mis puudutab erakanaleid, siis juhul, kui tööandja ei määratle seda teisiti, võiks ajakirjanik ka erakonda kuuluda. Loomulikult peab ajakirjanik parteilisuse kui avaliku huvi ausalt välja ütlema ja siin näeme üsna kiiresti, kuidas tema tegevusväli ahtamaks muutub. Erakonda kuulumist ei võeta praegusaja Eestis maailmavaate määratlemisena, vaid seostatakse parteilise käsuliiniga. Võib-olla Mihkel Raud muudab seda. Jõud selleks on temas olemas. Iga ajakirjanik on oma usaldusväärsuse sepp.