Tagantjärele tarkusest maastikupõlengul abi ei ole (3)

Lumeta talv ja tänavune väga kuiv kevad on andnud tavalisest rohkem tööd ka päästjatele. Tavaliselt on põlengu põhjustaja ikka inimene: põhiliselt saab asi alguse inimese tehtud tulest, mis väljub kontrolli alt.

Kulupõletamine on juba aastaid keelatud ja õnneks meil seda tegema ka ei kiputa. Küll aga tehakse lõket, et oma maa peal näiteks kuivanud oksi põletada. Alati ei suudeta aga tuld ohjes hoida ning siis on tarvis juba päästjate abi.

Suur tulekahju väikesest sädemest

Õnneks pole põlengud tänavu meie päästjate suutlikkust proovile pannud. Saime jagu ka selle kevade seni kõige tõsisemast maastikupõlengust, kui esmaspäeval põles Muhu saarel Nurme külas männinoorendik ja tules oli hektarite viisi loodust. Tuli oli elamutele väga lähedal ja see, et need suudeti päästa, oli puhas töövõit. Võimalik, et põlengu põhjustasid mõne traktori summutist välja lennanud sädemed. Täpset versiooni, millest tuli alguse sai, ei ole aga praegu veel võimalik välja tuua.

Kevadel meeldib inimestele lõket teha, kuivanud lehti ja oksi põletada, aga suur tulekahju võib alguse saada ka pisikesest lõkkest.

Seega – kuna praegu on kuivuse tõttu väga ohtlik aeg, soovitan lõkketegemisest üldse hoiduda. Võidakse ju mõelda, et miks siis praegu tuletegemiseks kehvem aeg on kui näiteks jaanipäeval. Aga sellepärast, et roheline rohi ei ole veel jõudnud läbi kulu kasvada ja ka metsaalused on kergesti süttivaid kuivanud oksi täis.

Arvan, et praegu on ohupiirkond isegi 50 meetri kaugusel lõkkest. Mis sest, et lõkkeplats on keset kena rohelist muru – kui 50 meetrit eemal on kulu või kuiv metsaalune, võib see kergesti süttida. Säde lendab ju kaugele. Nii et varugem kannatust – küll tuleb veel lõkete tegemiseks parem aeg.

Aga isegi siis tasub meeles pidada, et kui tuld teha, siis ainult selleks ette valmistatud kohas, mille ümber ei leidu midagi süttivat. Ka peaksid lõkke juures käepärast olema vahendid tulekustutamiseks, sest inimene ei pruugi ettegi kujutada, kui kergesti võib tuli kontrolli alt väljuda isegi siis, kui ta ise lõkke juures viibib. Kui juhtub veel tuul puhuma, võib olukord hetkega üle pea kasvada.

Tagantjärele tarkust oleme sündmuskohtades, kus lõke on “käest ära läinud” ja olukord üle pea kasvanud, kuulnud palju-palju. Et “mul oli väike lõke ja tuult ei olnud, äkki tuli aga kõva tuul ning tuli läks nii ruttu nii suureks”. Ja kui ka kustutusvahendeid käepärast ei ole, läheb olukord kiiresti hullemaks.

Kui tuli kipub kontrolli alt väljuma, tasub igal juhul ja kohe appi kutsuda päästjad. Samas on kindlasti suureks abiks see, kui ka inimene ise püüab midagi ette võtta. Samas on inimestel, kelle tervis ei võimalda rasket füüsilist tööd teha või kiiresti tegutseda – näiteks astmaatikutel ja südamehaigetel –, või kes on juba üsna eakad, mõistlik kaaluda, kas nad ikka tohiksid ise tuld kustutama asuda. Põlengu kustutamine ei tohiks jääda inimese viimaseks tööks. Kahjuks on Saaremaal ka selliseid tõsiseid ja kurbi juhtumeid olnud. Küll mõned aastakümnete jooksul, aga siiski.

Trahvihirm teeb araks

Kui küsida, milline on meie päästevõimekus suurte maastikupõlengute korral, kas meil on piisavalt inimesi ja tehnikat, siis ei ole praegune olukord halb. Kindlasti võiks see aga paremgi olla.

Võib ju ette tulla põlenguid, kus tules on kümnete hektarite suurune või suuremgi ala ning kus meie võimete piirid proovile pannakse.

Õnneks tuleb tõdeda, et inimesed on aastatega teadlikumaks muutunud ka tuletegemise koha pealt. Märkimisväärne muutus toimus juba aastaid tagasi, kui keskkonnainspektsioon andis teada, et kulupõletamine on keelatud ja kes seda teeb, saab trahvi. Hirm on see, mis araks teeb. Tänasel päeval on küll märgata pigem trahvihirmu, mitte kartust, et äkki tuli põletab ära midagi mulle kallist ja vajalikku. Eluterve mõtlemine oleks aga see, kui kardetaks tulekahju ennast, mitte trahvi.

Margus Lindmäe
Saaremaa päästepiirkonna juht