Täna räägime Iffiga poodlemisest

“Oo õudust!” kõlavad minu karjed, kui poodlemisest juttu tuleb. Tõsi, on poode, kuhu isegi mina lähen väga hea meelega – toidupoed, raamatupoed, kirjutustarvete poed, tööriistapoed ja antiigipoed. Vanasti olid ka spetsiaalsed plaadipoed, aga need hakkavad nüüd kaduma.

Mis teeb poodlemise minu jaoks õudseks, on see, kui tuleb minna riideid või jalanõusid ostma. See, kui mu kallis naine võtab mul kratist kinni ja veab mu pükse ja särke kokku ostma, kuna vanad hakkavad otsa saama, on minu jaoks täielik kannatus. Proovida poes riideid või kingi, higipull otsaees, ja eriti, kui need esimesed proovitud asjad ei istu, on tõeline piin.

Mina olen selle meestepartei liige, kes ennast ehtida eriti ei viitsi. Muidugi, kulunud ja vanunud riiete asemele tulebki uued osta ja mulle meeldib uusi riideid kanda, kuid käin neid vabatahtlikult ostmas ikka väga harva.

Tõsi, kevadel läksin ühte poodi, kus müüakse suuremaid rõivanumbreid, ja ostsin endale ühe jope. See operatsioon võttis aega ühe minuti. Nägin seda jopet, panin selga, see sobis. Maksin ära ja lahkusin. Sellised ostlemised mulle meeldivad.

Ma muidugi tean, miks ehitatakse üha suuremaid kaubanduskeskusi – et vaataksid kaupa ja langeksid ostuhullusse. Aga kui sa ei ole poodleja-tüüp ja satud mingil põhjusel sinna ülisuurde mega-giga-hüper-kaubanduskeskusse, et osta üks konkreetne väike asi – elektripirn, saiapäts või tuub sinepit –, siis on katastroofitunne küll. Esiteks sa ei leia sealt seda otsitavat üles ja müügipinda, mis läbi käia tuleb, on tohutult. Otsid seda vajalikku asja ega leia, väsid, vihastad.

Minu jaoks, kes ma elan maal, on paraja suurusega kauplus selline nagu meil Muhu Liival või Orissaares. Suurte linnade suurtes kaubanduskeskustes on muidugi valik suurem, aga arvan, et maal elavad inimesed on leppinud sellega, mis kodukoha poes saada on. Muidugi, mingit eriti musta kalamarja külapoes ei müüda, aga pole vajagi – keegi seda sealt niikuinii ei ostaks.

Minu meelest on meie väikestes poodides valikut küll. Kui sul on ikka valida kahekümne leivasordi ja sama paljude sortide saia vahel ning liha-kala igasuguses vormis on olemas, mida siin pipardada on?! Ainukesed korrad, kui valik on väiksem, on ehk siis, kui saartele saabuvad tohutud turistide hordid – näiteks jaanipäevaks või ralliks. Siis ostavad inimesed poe minutitega tühjaks ja siis on teatud päeval ehk raske seda grillvorstikest leida, aga muidu pole nuriseda midagi.

Muide, ostuhullus on mindki tabanud ja korduvalt. Olen suurema osa elust korjanud biitlite plaate. Mäletan, kui sattusin Ameerikas ühte plaadipoodi, kus oli paarkümmend sellist plaati, mida mul polnud. Tegin karmi otsuse ja ostsin need plaadid ära, sest teadsin, et siinpool Atlandi ookeani peaksin nende saamiseks tohutut vaeva nägema ja maksma rohkem, aga seal olid need kõik korraga olemas. Läksingi hulluks ja olen siiamaani väga õnnelik, et hulluks läksin.

Ka raamatupoodides mitut põnevat raamatut nähes olen mõnikord hulluse küüsi langenud ja need raamatud ära ostnud, maksku mis maksab. Raamatud on tänapäeval päris kallid, aga mul on neist rõõmu palju.

Nagu juba ütlesin, käin meelsasti antiigipoodides. See on küll pigem selline metafüüsiline jutt, aga mõnikord näed äkki mingit vidinat ja saad aru, et see on sinu oma. Ta ootab seal just sind, et sa tuleksid ja ta endaga kaasa võtaksid. Siis hinda ei vaata. Muidugi, mul ei ole nii palju raha, et hakata galeriis tingima mingi tohutult kalli pildi pärast, aga mõne väikese asja olen ikka endale lubanud.

Minu kallis abikaasa on mulle küll netist mõned plaadid ostnud ja need on ka kohale tulnud, aga ise ma internetist midagi ostnud pole – olen selles mõttes täielik tagurlane, et mingi netiga üldse ei tegele.