Ajakaja: Sõda müügiks

Ukrainas on asjad käest ära läinud. Liialdamata – see on sõda. Aga mis saab edasi? Mäletan aastatetagust vestlust emaga, kes arutles Nõukogude korra tuleku üle pärast Teist ilmasõda. Ema sõnul ei osanud keegi tollal oletada, et võiks olla midagi sõjast veel hullemat. Aga näe, võis, ja on kohti maa peal, kus see hullus jätkub veel tänagi.

Aastaid tagasi sattusin konverentsile Dresdenisse, kus on tänase päevani ilmale vaatamiseks püsti jäetud Teise ilmasõja aegu puruks pommitatud majad, endiselt teatraalselt mustad, et kogu õud täiuslikult märgisüsteemidega välja mängida. Turistide käitumine, kes ümber varemete uudishimulikult pilte klõpsisid, tundus tollal võikana. Tundub kummastav veel tänagi.

Sama kogesin New Yorgis – Maailma Kaubanduskeskusest järele jäänud auku ümbritseva aia juures nutvaid karusid ja lilli pildistama juhtunud inimesed tekitasid minus vastakaid tundeid.

Horvaatias maanteel Zagrebist Spliti poole on kuuliaukudega kummitustemajad, remonditud uhkete häärberitega vaheldumisi, kui monumendid hävingule.

Kogu trassil on hotellide hinnad piirkonna kõrgeimad, küündides Euroopa metropolide hinnatasemele. Sõjast on möödas aastaid, kuulid enam ei vihise, kuid mälestus sõjast on saanud müügiartikliks ja turismimagnetiks.

Seda loetelu võiks jätkata. Ja näiteid leiaks üle maailma, erinevatest riikidest, ühiskonnakordadest, kultuuridest. Ja see kõik ei leevenda seda valu, mida elab praegu läbi Ukraina.

Kaasaegne meedia on ka sellest sõjast teinud müügiartikli, nii nagu lähiajaloo teistestki sõdadest. Uudisveerud täituvad sõnumitega ja inimesed haaravad murelikult päevauudiste järele, et otsida tõde, mida tegelikult ei ole. On vaid erinevad huvid ja ideoloogiad. Erinevad maailmanägemised, mis millegipärast kokku ei sobi ja ega vist hakkagi sobima.

Müük müügiks – see on asja üks pool, aga vähemalt me enam-vähem teame, mis toimub. Ja kui ajakirjanikke kohapeal pantvangi ei võeta või maha ei lasta, siis ehk jõuab kaugemale ka täpsem info.

Kuid mis sest abi on? Ega see info levitamine sõda lõpeta. On vaid suurenev ahastus. Ja lootus, et kunagi see kõik lõpeb. Ja siis on tõesti nii, et pole ehk isegi patt oma haavu avalikult müügiks pakkuda, et elu sõjatandriks olnud kohta tagasi meelitada. Ressursid, nii raha kui ka inimesed, uuesti kohale tuua. Kas või oma valuga kauplemise hinnaga.