Kvaliteetkompu Vaiko Eplik nõgeste ja nelkidega (FOTOD)

LEMMIKUGA PILDILE: Vaiko Eplik on jätkuvalt peenike kui piitsavars ja nii vastupandamatult “ükskõikne” ka siis, kui fännid temaga pildile ihkavad. Raili Otsa jäädvustas Vaiko seltsis Henri Ots, järge ootab pisike Georg Ots. Foto: Sander Ilvest

LEMMIKUGA PILDILE: Vaiko Eplik on jätkuvalt peenike kui piitsavars ja nii vastupandamatult “ükskõikne” ka siis, kui fännid temaga pildile ihkavad. Raili Otsa jäädvustas Vaiko seltsis Henri Ots, järge ootab pisike Georg Ots. Foto: Sander Ilvest

Esimest korda nägin Vaiko Eplikut, olles õitsvas puberteedieas. Saaremaa ühisgümnaasiumis toimusid miniteatripäevad ja kohal oli nagu ikka Rapla kooliteater, kuhu kuulusid Priit Võigemast ja Uku Uusberg. Nende kambas oli kiitsakas tumedajuukseline kurtcobainilik tüüp, kes kuidagi kohe silma hakkas.

Õhtuti esines bänd ja mitmeid aastaid oli selleks Claire’s Birthday, mille solist oli sama kutt – Vaiko Eplik. Pikad juuksed, nahktagi, peenike kui piitsavars ja nii vastupandamatult ükskõikne! Ta oli kättesaamatu ja ometi tahtsid kõik tüdrukud teda kätte saada.

Viimane kord, kui Vaikot nägin, oli reedel, 2. mail Arensburgi Muusa lounge’is ja efekt oli sama. Laulja juuksed olid lühemad ja olemine mehem kui aastaid tagasi, kuid nüüd niidavad ta olek ja musikaalsus mitte ainult koolitüdrukuid, vaid ka soliidses eas daame.

Eplikut kui muusikut iseloomustada pole lihtne. Võiks öelda, et ta on vaimukas, ehe, aga tema puhul tekib nende sõnade ümber üle mõistuse palju varjundeid. Kuidas Epliku-poiss laulab, selline ta on, ja sellega publik tal peos ongi.

Tänapäeva poeet

Ometi pole ta tavaline südametemurdja ja pisaratõmbaja. Eplik meeldib neile, kellele ei meeldi Alen Veziko või Uku Suviste. Ta on kvaliteetkompu – kui nii sobib öelda. Ta on mees, kelle nukrusest nõretavad laulusõnad on pigem luule kui lihtsalt laulusõnad, mille tunnete kulminatsioon on lääge refrään.

Eplik laulab midagi väga valus-ilusat nii helge häälega, et ajab nutma – annab kuulaja tunnetele äratundmise ja närvi. Et nii ongi õige tunda, me kõik saame kõrvetada ja nõgestega sahmakaid vastu sääri. Ning et me tuleme neist olukordadest välja. Pärast kaunist melanhoolset kannatamist tuleb aeg, kus kõik saab olema pöördumatult soe. Oma eksimustega moodustame ilmeksimatult ideaalse inimese.

Eplik on truu emakeelele, tunnetab ja kasutab mõnuga selle vastuolusid ja nüansse. Ta sõnamängud võivad pealiskaudsel kuulamisel tunduda lõbusa mänguna, kuid teravam kuulaja tabab iga sõna taga mõtestatust. On paslik öelda, et ta on tänapäeva poeet.

Eplik ongi ehe ja tema kohalolekut on tunda. Kontserdil Kuressaares oli Eplik üksi oma kitarriga, piir publiku ja esineja vahel olematu. Sundimatus õhkkonnas tulid esitusele laulud vanematelt plaatidelt, viimaselt plaadilt “Nõgesed” ja suvel ilmuvalt plaadilt “Nelgid”.

Seni on tal ilmunud seitse plaati. Kui eelmise kuue plaadi lugusid võib veidi omavahel sassi ajada, siis “Nõgesed” on eristuv. Selle plaadi lood on kõige isiklikumad. Kõrvetada saanud inimese plaat.

Ometi tundus Eplik kontserdil helge, laulud ei tulnud läbi valu. Kuna plaat ilmus veebruaris, siis ehk on need isiklikud lood ka ta enda jaoks tähenduslikus muutumises. Valu neis pole enam nii värske ja kriipiv. Aga võib-olla ongi Vaiko hetkel õnnelik ja rahulolev? Nii tundus.

Justkui märgiks, et nõgestega on asjad ühel pool, on ilmumas “Nelgid”. Nelkides, kui võtta aluseks lilled, on nostalgilisust ja mängulisust. Plaat ei jätka “Nõgeste” nukrust. Vastupidi – see on kerglasem, lustlikum ja ikkagi ilus. Loomulikult. Plaadi nimilugu on heatahtliku, eplikulise irooniaga pühendatud härra Valgrele, kelle loomingus pole iroonia jälgegi. Kindlasti lõbustas see idee Vaikot väga.

Vaiko tuleb tagasi!

Kuigi kontsert oli välja hõigatud kui plaadiesitlus, ei jäänud Eplikul laulmata vanad armastatud lood “Soorebased”, “Pöördumatult soe”, “Kodutee”. Mõnusaks traditsiooniks on kujunenud n-ö soovikontsert. Kui ta oma kava on esitatud, on publikul võimalus hõigata teda laulma oma lemmikuid. Reedeõhtuse kontserdi nael oli “Suur maalritöö”, lastekirjanik Ellen Niidu raamatu animafilmi versiooni tunnusmuusika. Pala, mis on pikk 45 minutit. Vaiko esitas sellest paar fraasi ja oligi õhtu õnnelikult ja lapsemeelselt lõpu saanud, kuulajate maailm tuhande värvi võrra rikkam.

Kontsert andis tunnistust, et Vaiko Eplik on saanud kuressaarlaste lemmikmuusikuks. Saal müüakse välja enne, kui kuulutused üles jõuavad. Eplik vihjas, et suvel tuleb ta tagasi bändiga ja saalist kostis vaid rõõmukiljatusi.

Arvan, et Vaikole meeldib Kuressaares. Väisasin “Nõgeste” esmaesitlust ka Tallinnas ja paistis, et Saaremaal tundis Vaiko end muhedamalt. Vaevalt, et tal tuleb tihti kokku puutuda istuva ja ikkagi viisaka-meeldiva publikuga.

Tihti on ta autorikontserdid püstijalu, kus publikuks hipsterid, kriitilised melomaanid, lillelapsed. Siinne publik armastab teda tingimusteta. Arvatavasti ka seepärast, et Kuressaares esineb alati klassikaline Vaiko, kes ei vigurda häälega üleliia, ei katseta publiku intelligentsuse ja tolerantsi piire. Kõigil meil on ju omad sisemised nõgesed ja nelgid.

Piret Puusepp


KUULAJATE MULJEID

Jane Sõrm:
Vaiko võlub alati oma geniaalsusega. Tal on oskus kirjutada nii lihtsad ja samas tabavad sõnad, mis on alati siirad ja peegeldavad teda ja ta elu. Selline isiklik muusika meeldib paljudele ja paneb endasse süüvima. Vaiko suhtleb publikuga väga vabalt, nii et kõik see kokku teeb lihtsalt imelise artisti veel imelisemal kontserdil.

Liina Saar:
Suurepärane kontsert, mis tõi karge kevadpäeva päikselises õhtus hinge tõelise suvesoojuse. Mitte mingi hinna eest ei oleks nõus sellest elamusest loobuma ega seda millegi vastu vahetama. Tundsin, et olin õiges kohas.

Anna Maria Lember:
Ma väga austan Vaiko Epliku muusikat. Kontsert oli super – Eplik on ju oma ala täielik proff. Eriti tore oli, et sain soovida oma sooviloo. Kui ta veel Saaremaale esinema tuleb, olen alati kohal.