Suur maa, suured asjad: Uskumise asi (2)

Neil päevil, kui Eestis külmaks läks ja lundki sadas, õnnestus mul olla päikselises Viinis 15. Euroopa ajalehtede kongressil. Infotehnoloogia on toonud meediaäris kaasa suuri muutusi (paljud nimetavad seda kriisiks), mis raputavad tugevasti ajakirjandust. Asi pole selles, et ajakirjandust poleks enam vaja. Vastupidi – lugejaid (või tarbijaid) on rohkem kui kunagi varem, kuid vanad ärimudelid ei tööta. Seepärast ei jaga kongressi korraldajad ajalehedisainer Norbert Küpperi juhtimisel ainult auhindu, vaid analüüsitakse ka erinevate riikide kogemusi, sest kui probleemid on kõikjal sarnased, siis võiks kasu olla teiste ideede ja ka vigade analüüsist.

Hea kolleeg Hollandist, tänavu Euroopa parimaks päevaleheks valitud Volkskranti peatoimetaja asetäitja Pieter Klok alustas oma ettekannet sellega, et manas suurele ekraanile pildi uppuvast Titanicust. Seejärel küsis ta auditooriumilt: “Kui paljud usuvad, et lehed ilmuvad veel kümne aasta pärast?” Kätemets. “Aga 30 aasta pärast?” Tunduvalt vähem käsi, palju ebalevaid. “Saja aasta pärast?” Tõstsin käe ja olin sellega üks vähestest Viini raekoja hiigelsaalis. Esineja puhkes naerma. Nii pika aja peale esitatud küsimus on loomulikult absurdne. Kuid ta ise oli tõstnud käe esimesena, andes asjale hoopis teise värvingu. Klok armastab siiralt ajalehti ja usub kirglikult sellesse, mida ta teeb. Niisugused sellid on igatahes mulle meelt mööda.

“Kalapüük on töö, mida tahan elu lõpuni teha. Rannakalurina. Nii, nagu sajandeid tagasi seda tööd tehti.” Need sõnad kuuluvad Eesti jalgpallikoondise pikaajalisele kaitsjale ja kaptenile Raio Piirojale, kellega Postimehe spordiajakirjanik Jaan Martinson eelmisel nädalal päev läbi merel mõrrapüügil rassis. Pärnakas Piiroja on oma maailmarännaku jalgpallurina lõpetanud ja naasnud kodukanti. Seal ta siis nüüd müttab, tehes tööd, mida Saare- ja Muhumaal hästi teatakse-tuntakse. Töö on ränk ja ametnikele tuleb paberimajanduses meele järele olla. See pole kerge, aga ta usub kirglikult sellesse, mida ta teeb.

Vaatame peeglisse. Kui palju on meis usku sellesse, mida me teeme? Eneseusku üldse. Võtame näiteks julgeoleku. Kas meie NATO-sõpradest on abi, kui me ise endasse ei usu? Välissõdureid võib siia veel kümnete kaupa juurde tulla, Ämari suudab teenindada veel rohkem lennukeid. Aga kas meie usume?

Poliitikud peavad valimisdebatte. Kui paljud neist usuvad kirglikult sellesse, mida nad lubavad, kui paljud igatsevad ainult mugavat hea palgaga kohta? Lennukis märkasin kaasreisija käes ühes Saksa lehes pealkirja “Die Stunde der Populisten” (“Populistide tund”). Euroopa populistid, nagu Marine Le Pen või Geert Wilders loodavad eelolevatelt valimistelt suurt edu. Jah, küllap on mõnikord iga poliitik pisut populist, kuid nood eurokriitilise raua tagujad osutuvad sageli tublideks muganejateks. Hüved võetakse vastu ja radikaalsus jääbki jutuks. Seda tasuks meilgi valimiskasti äärde minnes silmas pidada.

Lõpetuseks veel vinjett Viinist, kus meeskonnatööst rääkis Saksamaa jalgpallikoondise psühholoog Hans-Dieter Hermann. Kui temalt küsiti, kes võidab suvisel MM-il kulla, vastas ta kõhklematult: “Saksamaa!” Teisiti ta ei saakski, ütlete? Tõsi, aga samas peab ta kirglikult uskuma sellesse, mida ta teeb.