Andres Kurgpõllust sai Eesti esimene sojaseemne kasvataja

PÕNEV ON: Sojauba külvates on Andres Kurgpõld asunud rajale, mida ükski Eesti talnunik pole veel läbinud. Foto: Sander Ilvest

PÕNEV ON: Sojauba külvates on Andres Kurgpõld asunud rajale, mida ükski Eesti talnunik pole veel läbinud. Foto: Sander Ilvest

Valjala valla viljakasvataja Andres Kurgpõld kirjutas end põllumajanduse ajalukku, kui hakkas esimese talunikuna paljundama ligemale kümne aasta pikkuse aretustöö järel valminud esimese kodumaise sojaoasordi seemet.

Andres Kurgpõld asus Eesti taimekasvatuse instituudi teadlastelt saadud ülesannet täitma kolmapäeva pärastlõunal, kui külvas Põllukülas kolme hektari suurusele põllule 140 kilo sojaoa seemet. “Maha läheb kogu Eesti oma algseemne varu,” ütles Kurgpõld.

“See on ajalooline hetk, sest nüüd on Eesti oma sojasort läinud teadlastelt rahva hulka,” rõhutas Eesti taimekasvatuse instituudi teadur, üks sojasordi aretajatest Lea Narits, kelle sõnul on Andres Kurgpõld praegu esimene seemnepaljunduse lüli pärast aretust ning tema kasvatatud seemet tunnustatakse õnnestumise korral supereliidina.

Põlluküla talunik valiti sojasordi seemnepaljundajaks Eesti sojaliidu ettepanekul, kui tubli ja kohusetundlik seemnekasvataja. Andres Kurgpõld ütles, et võttis sojaseemne kasvatada põnevusest ning kui asi õnnestub, on tal järgmisel aastal plaanis sojaalust pinda pisut laiendada, kuid ta piirdub siiski seemnekasvatusega.

“Ise ma sojakasvatajaks saada ei taha, mul ei ole selleks piisavalt maid, mis jääksid sigade rüüstest puutumata,” põhjendas talunik, kelle sõnul on soja kui liblikõieline metssigadele vägagi suupärane.

Arvestades, et sojauba annab Eestis hektari kohta umbes kaks tonni saaki, jääb sügisel talunikele jagamiseks 5–6 tonni seemet. “Talunike hulgas on sojakasvatamise vastu huvi olemas, hästi paljud talunikud on helistanud ja juba seemet küsinud,” kinnitas Lea Narits.

Saarlasest sojaentusiasti Enn Kaljo algatatud kodumaise sojasordi aretustöö sai alguse 2005. aastal, hiljem liitusid aretustööga teadlased. Esmalt pidi sort saama nimeks “Saaremaa”, kuid et Hispaanias oli olemas üks sarnase nimega sojasort (“Sarema”), tuli Eesti sordile leida uus nimi. “Valisime talle sellise ilusa kõlava nime, et inimestele meelde jääks ja hea öelda oleks – “Laulema”,” rääkis Lea Narits, kelle hinnangul võiks edaspidi Eestis kasvatatud GMO-vaba soja järele olla maailmas kindlasti nõudlust.

Eesti sojasort on lõuna pool kasvavatest sortidest lühema kasvuajaga. “Sellega ta saagis pisut kaotab, aga ta saab meie tingimustes valmis ja teda saab kombainiga koristada,” selgitas Narits. Lõunamaiste sojaoasortide puhul on Eestis probleemiks see, et need vajavad rohkem soojust ja pikemat kasvuaega, kui Eestil pakkuda on.

Teadlane selgitas, et Eestis aretatud soja kuulub mitte õlisortide, vaid valgusortide hulka, millest saab toota valgutooteid nagu tofu või sojapiim.

Tšehhi päritolu sojauba külvab sel kevadel esmakordselt maha Valjala valla Tõnija küla viljakasvataja Jaan Sink, kes sai Eesti sojaliidust Andres Kurgpõllu eestkostel proovimiseks ühte Tšehhis aretatud sorti. Seeme läheb maha ühele hektarile ning kogu saagi külvab talunik järgmisel aastal uuesti maha.

Lisaks paneb Jaan Sink viljavahelduseks paarile hektarile maha põlduba, mis on sel kevadel hakanud põllumeeste hulgas populaarsust koguma. Seegi kultuur on Singi andmetel Saaremaa viljakasvatajatele täiesti uus asi.

Sink märkis, et viimasel ajal on ta hakanud rapsikasvatusele joont alla tõmbama. “Rapsikasvatamise lõpetamise põhjuseks on mul terve probleemide kompleks, näiteks on rapsi viljelemisel takistuseks see, et kõik efektiivsed herbitsiidid ja fungitsiidid satuvad põlu alla ja neid ei tohi enam kasutada,” rääkis Sink. “Efektiivsed preparaadid on keelatud, lubatakse preparaate, mis on kallid, ent ei mõju, kahjureid tuleb aga järjest juurde,” lisas ta.