Kas ema südant tunned sa?

Emaks olemine on amet, mis saadakse kogu eluks – sellest ametist ei saa koondada ega lahkuda omal soovil. Tööaeg on määratud kõigile üks – 24/7, kuid koormus sellel tööpostil on erinev – see sõltub peres kasvavate laste arvust ja sellest, kas nad kasvavad n-ö silma all kodus või on kodust juba välja lennanud.

Vaatamata sellele, et amet on raske, leidub neid, kes seda ametit ei vääri, vähe, ja neid, kes seda ihaldavad, palju. Ühtset ametijuhendit ja kuldseid reegleid ei ole. Mis siis aitab teha seda vastutusrikast tööd? Õige vastus on: ema süda.

Kõige enam armastavad naised rääkida emaks saamisest. Juba enne esimese lapse sündi hakatakse tulevasele emale andma nõuandeid, kuidas ta peaks oma last toitma, hooldama ja kasvatama. Emaks saamisest kirjutavad agaralt kõikvõimalikud ajakirjad, blogid ja suhtlusportaalid – nii satubki tulevane ema helesiniste või roosade unistuste keskele. Ta laseb pea segi ajada lastetarvetest üleküllastunud kaubandusmaailmal ega tea, mida enne ilmakodaniku sündi kogu selle infoga peale hakata.

Tohutu infotulv

Lapse sünniga kaasneb aga uus infotulv, mis puudutab imiku ja väikelapse kasvatamisega seotud teemasid. Kuna praegusel ajal on lapsekasvatusmudeleid tohutult palju ja need on üsna vastuolulised, pole nii endale kui ka lapsele sobivaid leida kuigi kerge. Võime ju unistada, mida kõike oma lapsega teha plaanime, kuid pereeluga kaasnevad paratamatult peresuhete probleemid või toimetulekukriisid, näiteks pereliikme haigestumine või töö kaotus.

Õnn, et suurem osa peredest suudab siiski õiged toimetulekustrateegiad leida ja probleemid lahendada. Oma jälje lapse kasvatamisele jätab kindlasti ka see, millises peres oleme kasvanud ja milliseid väärtusi kanname edasi meie ise. Tegelik elu näitabki, et emaks õpitakse oma lapse ja oma kogemuste kaudu: eksides ja kaheldes, proovides ja katsetades, vigu tehes, neid märgates ja parandades. Ehk – südame abil, tunnetades.

Ühelgi emal ei jää öösel oma lapse nutt kuulmata, kuigi enne emaks saamist oleme paaniliselt kartnud, et magame liiga sügavalt ega kuule. Siis muretseme, miks laps ei taha veel iseseisvalt kõndima hakata ega potil käia. Miks laps ei oska veel lugeda? Kas ta leiab ikka koolis endale sõpru? Kas ta ärkab ikka hommikul ise ja jõuab õigel ajal loengusse? Ja ometi see ühel päeval juhtub ning kõik küsimused saavad varem või hiljem vastuse.

Mitte keegi teine ei usu oma lapse võimetesse ega tea tema vajadusi paremini kui tema oma ema. Just ema on see, kes annab vajalikul hetkel selle kindluse ja jõu.

Inimese kasvatamise protsess on pikk ja vaevanõudev ning kestab, kuni lapsed kasvavad suureks, tahame seda või mitte.

Iga pere teeb – sarnaselt üksikisikule – läbi elukaare tsüklid: pere loomisest pereelu lõppemiseni. Iga pere teeb selle läbi vaid talle omasel viisil, kuid kõigis peredes saab väikelapsest kord eelkooliealine, koolilapsest teismeline ja hilisteismelisest noor iseseisev inimene.

Kahetsusväärselt vähe räägitakse, kuidas olla ema siis, kui lapsed kodust lahkuvad ning meie abist ja toest enam ei sõltu. Kust lähevad need piirid, mil määral osaleda oma täiskasvanud lapse elus? Tuntud india filosoof Osho võrdleb lapsest lahti laskmist sellega, kui naine raseduse lõppfaasis sünnitama hakkab. Lapse jaoks on saabunud õige aeg ilmale tulla, sest ema kõhtu jäädes ta hukkuks. Seega on ka täiskasvanud lapsel oma aeg kodust lahkuda ja emal on tarvis sellega leppida. Loomulikult on raskem leppida sellega, kui kodust lahkub pere viimane laps või koguni ainus. Emadel on n-ö pesa tühjaks jäämist üle elada vaevarikas, sest naised on juba loomult kodeeritud kedagi armastama ja kellegi eest hoolitsema.

On hulk teooriaid, mis selgitavad noore inimese toimetuleku ja suhete loomise raskusi iseseisvas elus, kui ema temast “kinni hoiab” ja püüab temas tekitada süütunnet “kasvatamise vaeva” eest.

“Ära aita, rikud kõik ära!”

Harv ei ole seegi, kui noorukieas laps oma pere juurde tagasi pöördub. Meie kultuuriruumis ei ole erandlik seegi, kui täiskasvanud laps pöördub vanemate koju tagasi koos oma perega. Olenemata sellest, kas need lood on seotud peresuhete loomise oskamatuse, peresuhete purunemise või sotsiaalsete probleemidega, on emad alati valmis oma lapsi aitama. Siinkohal on sobilik meenutada Lydia Koidula luuletust “Emasüda”, kus peidus maailma parim nõuanne emadele: oma last tuleb armastada tingimusteta ka siis, kui on nii, et “kõik sind põlgvad, vihkavad, kui usk ja arm sust langevad”. Mind on need luuleread oma laste kasvatamisel alati aidanud.

Ilmselgelt tuleb emal järgida oma südame keerdkäike ja ära tabada need momendid, mil suureks saanud laps meid vajab ja millal mitte. Mingil määral on see tuttav tunne sellest ajast, mil imiku vajadusi mõistatada tuli. Vahe on nüüd ainult selles, et abitus olukorras on pigem ema, kes küsimustele õigeid vastuseid leida ei oska. Kui palju elada kaasa lapse tegemistele ja võtta ise kontakti? Telefon või arvuti? Kas peaks aitama ära hoida eksimusi ja pettumusi või las laps saab ise omad vitsad? Kas üldse peakski muretsema, kui asi on vaid vahemaades?

Alguses on ikka väga raske aktsepteerida, et laps on saanud suureks, kodust lahkunud ja alustanud iseseisvat elu. Mäletan hästi, kuidas sügisel kaitseväkke läinud poja riideid pesumasinasse toppides vägisi pisarad silma tulid.

Minu parimaks nõuandjaks ja toetajaks osutus aga kolmeaastane tütretirts. Kui teda mõningates asjatoimetustes aidata tahtsin, ütles ta mulle resoluutselt: “Ära aita mind! Sa rikud kõik ära!” Ja komistamiste või kukkumiste korral hüüdis ruttu: “Ära muretse! Minuga on kõik korras!”

Millegipärast teadsin ja uskusin, et need väljaöeldud mõtted toimivad seal kaugel samamoodi. Nüüd saab poja teenistusaeg õige pea otsa. Selle aja sisse on jäänud nii huumoriga vürtsitatud telefonikõned kui ka magusalt harvad kojutulekud. Ning muidugi see hea teadmine, et esimesed harjutused iseseisvaks eluks on tehtud. Eks lapsevanema jaoks olegi see omamoodi eksam – kui hästi järglase tiivad elumere lainete kohal kannavad. Küllap tahame emadena kõik, et meie lapsed saaksid korraliku hariduse, et neil oleksid mitmekülgsed valikuvõimalused tööks ja head väljavaated tulevikuks. Aastate jooksul olen aga saanud aina enam kinnitust, et tähtis ei ole prestiižikas kõrgkoolidiplom ega kõrgepalgaline töökoht, vaid see, et meie lapsed suudaksid luua lähisuhteid, oskaksid hoida oma perekonda ja olla õnnelikud.

Ilusat emadepäeva kõigile emadele!

Piret Kaasik
ema ja lasteaiaõpetaja