Muhk või lohk

Esimest korda kirjutasime “tiigikaevamisest” Mustjala valla Järise küla Järvemetsa kinnistul ligi viis aastat tagasi. Toona väitsid arendajad, et nende eesmärk on tekitada auk, ja eitasid kategooriliselt, et tegelik soov on kätte saada maavara – kümneid tuhandeid kantmeetreid pinnast, liiva, kruusa ja mulda. Vahepealsete aastate jooksul on kinnistu kaks korda omanikku vahetanud ja jõudnud Pärnumaal Koonga vallas tegutseva ettevõtte Pikaferr omandisse.

Ja ehkki loa müüa 30 000 m3 tiigi kaevamisel tekkivat “ülejääki” sai keskkonnaametilt eelmine omanik, kavatseb Mustjala metsade keskele kaevatud tehisveekogu veelgi süvendada nüüdne maaomanik. Samuti 30 000 kuupmeetrit. Nüüdne omanik nimelt ei teadvat, kui palju sealt varem on minema veetud. Ja ei pidavatki teadma! Paraku tekitas see küsimusi keskkonnaametil ja keskkonnainspektsioonil, kes nüüd asjaolude selgitamiseks menetlust alustasid.

Huvitava kokkusattumusena teatas Järvemetsa kinnistu omanik oma soovist tiigi kaevamist jätkata peaaegu täpselt samal ajal, kui keskkonnaministeerium avalikustas uue maapõueseaduse eelnõu. Muu hulgas märgitakse seaduse seletuskirjas, et “praktikas esineb juhtumeid, kus kinnisasja omanik nimetab oma tegevuse tiigi rajamiseks, ehkki kõikide asjaolude koostoimes on ilmne, et tegevuse eesmärk on saada maavara”.

Seetõttu on seaduses kavas edaspidi kohustada keskkonnaametit nõusoleku andmise menetluses kindlaks tegema kaevise eemaldamise tegelikku eesmärki. Ja keskkonnaametil on õigus nõusoleku andmisest keelduda, kui tekib kahtlus, et tegelik eesmärk on maavara kaevandamine.

Kuna küsimusi tekitab just suuremahulise kaevise eemaldamine, on eelnõus seatud piirmääraks 3000 m3, millest suurema kaevise tekkimisel peab edaspidi koostama detailplaneeringu.