Kelle vahel siis valida?

Euroopa Parlamendi valimised on tulekul. Võtab valimiskampaania hoogu meilgi Eestimaal. Seekordsed valimised on eelmistest väheke teistmoodi. Valida tuleb mitte erakondade vahel, vaid igaüks peab registreeritud 88 kandidaadi hulgast leidma selle ühe kõige sobivama, kelle poolt oma hääl anda. Muidugi võib selle au osaliseks saada oma lemmikerakonna esitatu, aga ei pruugi.

Millest siis lähtuda? Küllap võiks järgida ülierudeeritud Ahto Lobjaka soovitust: “… lugege Euroopa lehti (näiteks Le Monde´i, Frankfurter Allgemeinet, Svenska Dagbladedit jt) ning hääletage ainult sellise kandidaadi poolt, kes räägib sellest, millest need lehed kirjutavad.” (Postimees, 23.04) Katsugem siiski reaalsuse piiridesse jääda, või muidu saaksid meie hulgast valima minna õige vähesed.

Siledast näolapist lähtuda ei tasu

Küllap on enamuses need, kelle teadmised piirduvad eestikeelses meedias loetu-kuulduga, aga kes siiski tahavad oma osa europarlamenti anda. Eks siin tule eelkõige iseendaga aru pidada. Kindlasti mitte lähtuda siledast näolapist, soravast jutust ja muust seesugusest välisest.

Kõigepealt tuleb mõelda selle üle, mida me ootaksime uuelt europarlamendilt, mida me tahaksime, mis suunas meie saadik seal tegutsema peaks.

Viimase majanduskriisi ja praeguste Ukraina sündmuste valguses saab meie peamine soov ja tahtmine olla eelkõige, et Euroopa Liit oleks võimalikult ühtne ja tugev. Et meil oleksid tegusad finantsorganid ja -mehhanismid, mis välistaksid niisuguse liga-loga panganduse ja rahanduse, nagu see oli Kreekas ja mõnes teiseski riigis.

Ja et meie julgeolekupoliitika muutuks ühtsemaks. Esmane, et meie panused sõjalisse julgeolekusse oleksid võrdeliselt ühesugused. Ning et me ühel meelel astuksime vastu Putini agressiooniähvardustele, mitte nii, nagu praegu, kus Prantsusmaa ja Saksamaa aitavad kaasa Venemaa sõjalisele tugevnemisele.

Palgad ja pensionid on riigi asi

Majanduse vallas on ilmselt üks olulisemaid aspekte tegutsemine põllumajanduse alal, pidades silmas liikumist kõigile liikmesmaadele tingimuste ühtsustamise poole.

On utoopiline soovunelm tahta mõnede sotside kombel, et euroliit hakkaks kohustuslikus korras kehtestama ühtseid minimaalpalku, pensione ja muud sotsiaalvaldkonda kuuluvat. See on võimatu puht majanduslikultki. See on olnud ja jääb iga riigi enda teha.

Mina läheneksin saadikukandidaatide nimekirjale välistamise põhimõttel – keda ei tohiks europarlamenti lasta.

Kõigepealt tuleks sealt eemale hoida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajad. Nende lipukirjaks on euroliidu nõrgendamine, mis on risti vastupidine Eesti riigi huvidele. Seejuures peavad nad end miskitpidi meie põllumeeste esindajaiks, ent see lipukiri on suuresti põllumajandustootjate huvide vastane.

Midagi head ei oska ma öelda ka Eesti Iseseisvuspartei juhuslikest inimestest kokkutraageldatud nimekirja kohta. No mis poliitikuna on end näidanud Merle Jääger? Või võtame Juku-Kalle Raidi ja Hardo Aasmäe. Rumalad nad ju ei ole, aga täiesti ettearvamatud. Ja kuidas nad nüüd korraga sinna Iseseisvusparteisse sattusid?

Tugeva küsimärgi asetaksin ka Keskerakonna kohale. Esimees Edgar Savisaar tahab hakata europarlamendis lahendama Eesti kohalikke probleeme (Maaleht, 24.04). Nagu öeldud – pole see koht!

Tõsi küll, on märgata, et selles seltskonnas ei mängita viimasel ajal enam lausa iga nooti esimehe taktikepi järgi.

Vahest võiks anda hääle niisugusele asjalikule mehele, nagu Jüri Ratas? Aga mis garanteerib, et see hääl ei saa saagiks Yana Toomile, kes tõenäoliselt läheks sinna seltsiks Lätist valitud skandalistile Tatjana Ždanokile. Ja seesugust esindajat meile küll vaja ei ole.

Vajame soliidseid esindajaid

Mõtlemise koht on ka Isamaa ja Res Publica Liidu juures. Nende esinumber Tunne Kelam on vististi meie kõige tugevam esindaja europarlamendis, niihästi rahvusvahelises plaanis kui ka koduvabariigi huve esindades. Aga kui tema kogutud häälte ülejääk läheb niisugusele tolategijale nagu Eerik-Niiles Kross? Tallinna valimistel võis ju narri mängida, sest võidulootust niikuinii ei olnud.

Euroopasse end esindama peaksime saatma soliidsed inimesed, kellele saab tõsistes asjades kindel olla.

Sotsidest jääb silm tugevalt peale Ivari Padarile, kes põllumehena on oma senises saadikutegevuses tugevalt seisnud meie põllumajandustootjate huvide eest. Õnn talle kaasa, kui ta europarlamendi järgmises koosseisus edasi saaks tegutseda!

Reformierakonna esirivistus on tugevaim. Andrus Ansip kui ilmselt tulevane eurovolinik on omaette fenomen. Järgneva kolme – Kaja Kallas, Urmas Paet, Jürgen Ligi – puhul kerkib kahtlus, kas kodune edurivi liiga nõrgaks ei jää.

Ja lõpuks üksikkandidaadid. Mõndagi neist pole varem kuulnud-näinud. Kui see kuulmine-nägemine on niisugune, nagu eblakal Kristiina Ojulandil, siis midagi head neilt ei ootaks. Ega kõik siiski seesugused ole.

Üks, keda küll tahaksin Brüsselis taas näha, on Indrek Tarand. Meile olulisimas valdkonnas – kaitsepoliitikas – on ta end asjatundjana näidanud. Asjatundja kulub seal ka edaspidi ära.

Niisiis mõelda, vaagida ja valida on erinevate võimaluste vahel. Peamine, et oma valikuga õigeks ajaks valmis saada ja ilmtingimata valimistel osaleda.

Heino Kään
poliitikahuviline