Valikust, vabadusest ja valikuvabadusest

Eesti Vabariigi taassünni eel toimunud ettevalmistustest oli üks olulisemaid kohalike omavalitsuste valimine demokraatlikel alustel 10. detsembril 1989. aastal. Valimised, mille puhul polnud erakondlikku pinget ega riiklikke piiranguid.

Toimusid rahvakoosolekud, kus esitatud kandidaadid sõeluti ja kuulati nende kavatsusi. Igas ringkonnas võis kandideerida mitu kandidaati ja esimest korda pärast pikki nõukogude võimu aastaid oli linna ja valla elanikel tõeline valikuvabadus. Valiti isikuid, sest kohtadel veel erakondi polnud. Valija hindas isiku ausust, teadmisi ja oskusi ning andumust ühiskonna teenimisele.

Tõsi, tookord valiti veel linna- ja külanõukogu. Ametlikult ei olnud ju veel ühtegi linna ega valda taastatud ehk teisisõnu nõukogude administratsioonivõrgustikust lahutatud.

Said hakkama, sest kodukant kohustas

Uued nõukogud sündisid eestipäraste volikogude ülesannetes. Vabalt valitud saadikutel seisis ees moodustada kohalikud võimuorganid 1938. aasta mudeli taolistena. Selleks tuli uute sihtide saavutamiseks koostada linna ja valla arengukava ja põhimäärus.

Saaremaal olid nende dokumentide koostamisega kõige kaugemale jõudnud Kuressaare linn ja Muhu külanõukogu.

Uute tulevaste volikogude omapära oli see, et volikogu esimeheks valitud isik sai ühtlasi linnapeaks või vallavanemaks. Tekkis ainuvõim, mis andis võimaluse vältida pikki kooskõlastamisi ning hõlbustas keerulisel ja kiirel ajal lühema ajaga otsustamist ja otsuste täitmise paremini jälgimist.

Maavolikogu, mis valiti samal ajal, töötas koostöös maavanemaga, kellel oli ka riikliku järelevalve õigus. Maavalitsusel oli lootust jääda ka edaspidi maakondlikke probleeme lahendama, sest maavolikogu jagas ka raha.

Raha on aga kiusatuste allikas. Kellel rohkem võimu, see tirib kotti enda poole. Asjaolu, mis pärastpoole erakondade istumise alla tõmmati.

Põgusalt meenutada võetud sündmus tõstatab aga kohe küsimuse: mida tegid vabadel valimistel endised kommunistid? Nad olid küll loobunud parteilisest kuuluvusest, kuid harjunud seisma võimuteostajate esiridades.

Imelikul kombel oskasid saarlased inimesi läbi näha. Kui asjamees loobus ilmavaate värvist ning tema organiseerimise ja korraldamise oskused (management) säilisid, siis ei hakatud Rootsist või Kanadast asjatundjaid kutsuma.

Tuntud inimene pidi uut vagu kündma hakkama. Nad said sellega hakkama, sest kodukant kohustas.

Kuressaare esimeseks II ilmasõjajärgseks linnapeaks valiti endine EPT Kingissepa rajooni koondise esimees Taivo Lõuk ja Muhu valda hakkas juhtima endine EKP Kingissepa rajoonikomitee esimene sekretär Jüri Räim, kes loobus eelmisest ametist tervislikel põhjustel ja kutsuti muhulaste tungival palvel kodukohta uueks muutma. Tal olid asendamatud isiklikud tutvused Tallinna võimukoridorides ja võlatunne kodukandi rahva ees, kellega ta tahtis uutes tingimustes vahekorrad klaarida. Ta suutis enne oma varast surma rajada hooldekodu valla vanuritele ja ehitada valmis spordihalli noorsoole. Uskudes Edgar Savisaare initsiatiivil 6. detsembril 1989 väljakuulutatud taluseaduse pikka kehtivusse, kinnitati vallavalitsuses 87 vastasustatud talu.

Maast ja metsast said turumajanduse objektid

Talu ja talupere on olnud pikka aega meie riigi algrakuks. Talud moodustavad külad ja küladest kujunevad vallad.

Kahjuks ei läinud see toonastele põllumeestele jõukust lubav ja külasid säilitav seadus kokku hilisema isamaalisema valitsuse koostatud omandireformi aluste seadusega, milles esikohale tõusid restitutsiooniga jalule tõstetud endiste maaomanike kaugemad linnadesse asunud suguliinid.

Põllumajanduslikust maast ja küpsest metsast sai turumajanduse objekt. Sama teed läks ka ennesõjaaegne klassikalise ühistegevuse mudel.

Kõik siin elus sõltub ju sellest, mida keegi otsustajatest on lugenud või mõni sõber talle soovitanud.

Kogemused olid katkenud. Elu aga ei katke ning seepärast sigineb nõukaajal kasvanud, õppinud ja töötanud kodanikel aeg-ajalt pähe mõte riigi abistavast käest, ehkki teame väga hästi, et riigi eestseisjatel on oma mured ja oma abivajajad.

Riik ei alga enam meretaguses maakonnas maal elavast perest ja külast või vallast, mille eest seisid tookord esimesed vabad valijad ja valitud. Riik algab tunnetuslikult Laagrist, Õismäelt või Maardust. Mõnikord ka Pärnust.

Ometigi on meil veel tublid omavalitsused, kelle juurde sisse astudes tunned veel kodukohta ning heameel on kohata neid inimesi, keda 25 aastat tagasi linnu ja valdu taastama valiti.

Oleme kõik vanemaks ja targemaks saanud. Jõukust veel lubatakse. Palju ise suudad juurde anda, sõltub haridusest, tervisest ja vanusest. Mõnikord ka kulumise astmest.

Peenraha kulub füüsiliselt, pangasedelid koltuvad päikesepaistest.

Tahaksin aga siinkohal meelde tuletada neid usalduse ja au vääriliseks tunnistatud Muhu valla volikogu liikmeid, kes valiti 10. detsembril 1989 ja kes 1. oktoobril 1990 taastasid esimestena Eestis valla, Muhu valla: Jüri Räim, Andrei Prii, Urve Peegel, Elle Ots ja Rein Ling; Mati Kindel, Peeter Oidekivi, Jüri Sillak, Eugenius Kokk, Vello Maltis, Rein Lahke, Vassili Auväärt, Mart Lang, Paul Tüür ja Jaan Keinast.

Kuressaare linnale langes samuti osaks au taastuda Eestis esimese linnana.

Bruno Pao
ajaloolane, omavalitsustegelane