Olin tüdruk vanast lasteraamatust (1)

EI SAA ILMA: Luule Aadussoo on lugemishuviline juba lapsepõlvest saadik. TAMBET ALLIK

EI SAA ILMA: Luule Aadussoo on lugemishuviline juba lapsepõlvest saadik.
TAMBET ALLIK

60 aastase vaheaja järel luges sõrulane Luule Aadussoo uuesti läbi raamatu, mis tegi tema lapsepõlvemaa õunaaiaga piirnenud metsatukast haldjaliku linnuriigi.

Lastekirjanik Jüri Piigi “Tagametsa tiivuline pere” oli tundliku meelega Mäebe tüdruk jaoks lugemiselamus, mis hägustas piiri kirjasõna ja päriselu vahel. 10-aastane Luule polnud üldsegi tema ise, vaid hoopis tiivulise pere peategelane Eeva.

“Ma ise olin see tüdruk, kes siin raamatus on,” meenutab Luule Aadussoo, kes luges lapsena raamatu mitu korda kaanest kaaneni läbi. “Ta mulle nii meeldis, ta oli mulle nii südamelähedane,” õhkab nüüdseks juba pensionipõlve pidav naine endiselt oma plikapõlve kiindumust taga.

Väikese Luule lapsepõlvekodu õunaaia taga asus täpselt niisugune mets mitmekesise linnustikuga, nagu raamatus kirjeldatakse. Lammaste poolt puhtaks näsitud ja murumadala taimestikuga metsatukk oli lummav.

Linnud laulsid ümberringi ning metsas kõndides või ringi joostes sulasid raamat ja tegelikkus üheks. Ikka veel heliseb Luule meeltes lapsesilmadega ahmitud kirjaridadest suleliste kevadkontserdiks muundunud mets, kus päris linnupesad muutusid linnupesadeks raamatu lehekülgedelt ning tõelisest metsast kostis raamatu linnulaul.

Siinkohal on paslik märkida, et “Tagametsa tiivuline pere” on endaga jäägitult ühte sulatanud nii mõnegi teise lugeja. Näiteks kirjutab raamatublogi “Tütarlaps linnast” blogija, kuidas ta noorena samastus raamatu peategelasega, pidades samas kõige tähtsamaks ikkagi lindude ja loomade elu kujutamist läbi aastaringide. Samuti usub blogija, et küllap oli “Tagametsa tiivuline pere” lapsepõlves oluline teos nii mõnelegi Eesti ornitoloogile.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles