Merekultuuriaasta andis talgulistele mõtteainet

VESIVESKI PEREMEHED: Ardon (vasakul), Margus ja Mattias Andreas Kaerma usuvad, et Pidula vesiveski ükskord taas  pärandkultuuriobjektina huvilisi uudistama kutsub. Taga talguline Maidu Toll.  Foto: AARE LAINE

VESIVESKI PEREMEHED: Ardon (vasakul), Margus ja Mattias Andreas Kaerma usuvad, et Pidula vesiveski ükskord taas
pärandkultuuriobjektina huvilisi uudistama kutsub. Taga talguline Maidu Toll.
Foto: AARE LAINE

Tänavune “Teeme ära” talgupäev oli nii saarlaste kui ka mandrirahva hulgas suuresti merelistest mõtetest kantud.
Rannaalasid ja sadamaid
korrastati mitmel pool maakonnas.

“Meie talgulised põletavad oksi ja risu, mis me rannast ja merega piirnevast metsatukast kokku korjame. Samas saavad nad pildi sellest, kuidas muiste meie talus tõrva aeti. Eks nad on ka ise kändude tassimise, saagimise ja raiumisega selleks oma osa andnud. Tule aga Murikale kaema,” kutsub Tuhkana-Ranna talu perenaine Svetlana Raudsepp lehemeest jürikuu viimasel päeval Murika teed ette võtma.

Töö on juba kätte
jagatud!

Niisugusest kutsest ei saa loobuda. Teadagi on Tuhkana rand Põhja-Saaremaa üks kaunimaid paiku. Veidi tugevama põhjatuule korral saab Tuhkana rannas nautida tõelist lainete möllu. Seekord jääb see pilt nägemata. Pole tuult. Tuhkana-Ranna puhkemaja perenaine on talgulistele töö kätte jaganud. Naised tassivad oksi lõkkesse. Ja üllatus missugune! Lõkkemeistriks on kooliõde paralleelklassist Anne Tšernovitski.

Teisedki töötegijad on tuttavad. Rügades tuleb suure oksasülemiga lasteaiaõpetaja Merike Meriloo. Taamal annab Kuressaare gümnaasiumi õpetaja Anne Mets telefoni teel vist kellelegi teada, mis Tuhkanal tehtud, mis teoksil.

Perenaine Sveta ütleb, et kunagi olid sellel platsil, kus talgulised toimetavad, kalurite võrgumajad. “Metsküla mehed käisid siit kalavetel. Majakesi oli ikka palju. Nüüd ei ole enam ühtegi. Aga mehed lähevad vahel siit merele ikkagi. Kalameestega koos oleme siin samuti talgutöö ette võtnud. Täna on mehed aga Soela sadamas talgutel.”

Naised saavad meestetagi hakkama. Okstehunnik lõkkeplatsil aina kerkib. Tulekeeled koguvad jõudu.

“Vaatame ka tõrvaahju üle ja kui tahad vanaperenaisega juttu rääkida, siis tema koorib köögis parasjagu kartuleid,” kutsub Sveta pisikesele jalutuskäigule.

Härta Ollerma, kellel aastaid turjal üle 80, on kartulikoorimisega ühele poole saamas. Elupõline Murika küla elanik ütleb, et selle tööga saab ta kenasti hakkama. Veerand tundi ja talguliste kartuliports ongi kooritud.

Eks tunneb memmgi heameelt, et tütrel nii palju sõpru, kes vajadusel talgutööd ei pelga ja nii kogu ümbruskonna korras hoiavad.

Tõrvaahju juures toimetab väiksem seltskond. Teadusemees Karl Kallastu on ka kohal ja kohendab tulekollet. Karl on veendunud, et ettevõtmine läheb korda. Ehtsat puutõrva annab aga veel oodata.

Ahi üle vaadatud ja memmega räägitud, teeme veel tiiru mereäärsel platsil. Selgub, et Anne Tšernovitskil on see juba teine tööpäev looduse rüpes. “Eile müttasin Parasmetsas oma suvekodus, täna oleme siin. Õhtul on saun. Tõrvategu saame ka veel näha,” kirjeldab talguline nädalavahetuse ettevõtmisi.

Merike Meriloo ütleb, et see töö eriti konti murra. “Siin on nii mõnus. Võib-olla õhtul tunnen ka natuke väsimust, aga see käibki talgutöö juurde,” arvab Merike.

Mererand jääb talgulistest kiviviske kaugusele. Sätendav veepind meelitab naisi kaldaveerele mereilu nautima. Kas ka ujuma? Veel mitte. Meres suplemisest lugu pidavad saare naised peavad vee soojenemist ehk mõne nädala ootama. Murika küla ja Tuhkana rand on neile ammusest ajast tuttavaks saanud. Kindlasti naudivad nad veemõnusid selles oivalises paigas ka sellel suvel.

Sadam pole üksnes meeste päralt

Nii ühtset ja kokkuhoidvat seltskonda kui Soela sadamas koos käib, annab otsida. Öeldakse, et meri ühendab ja meri lahutab. Soela piirkonna inimesi ühendab sadam. See on kindel.

Novembris 2013 taasavatud sadam on tõmbekeskus nii noortele kui vanadele, nii meestele kui naistele. “Siin on ju nii ilus. Käime sadamas peaaegu iga päev,” räägib noor ema Liina Saar, kes on kaasa võtnud ka pesamuna Jasperi. Tema, Soela kõige noorem talguline, magab talgupäeva väsimust välja vankris päikeselisel pärastlõunal sadamakail.

“Siia ei pea tulema. Siia sa tahad tulla,” nendib Pammanast kohale tulnud Ene Metsamaa.

Sadam annab jõudu ja inspiratsiooni loomingulistele inimestele. Kunstnik Reet Grevel on üks neist. “Püüdsin kogu päeva lõkkesuitsu ja merelaineid ühte taiesesse modelleerida. Vist õnnestuski. Sadam on ju nii paljuütlev sõna – sadam, kodusadam, kodu,” räägib Reet.

Tema sõnul on neil välja kujunenud väga tore seltskond inimesi, kes merd austavad ja armastavad. See on juba suur ühisosa, mille pärast koos käia ja vajaminevat infrastruktuuri kujundada. “Kõige huvitavamad mõtted tekivad mere ääres, sinna minekul või sealt tulekul. Olen kaks raamatut teinud just niimoodi, mere ääres. Sellepärast ma sadamas käingi. Heade mõtete sadam.”

Nõustugem Reet Greveliga. Küllap saab sadamast häid mõtteid ka ettevõtja, parima juhi tiitlile kandideeriv pangahärra Erkki Raasuke. Talgutele on Erkki kaasa võtnud oma tütre Marii. Leidub ju lastelegi jõu- ja eakohast tööd.

Erkki ütleb lõunalauas, et rohkem saab ta tänavu sadamas tegutseda ja merele minna juuli teises pooles. Seekord aga ei saanud ta Tallinnast talgupäevale tulemata jätta. “Jõudsime palju teha. Maja tuleb veel võõbata. Siia on alati hea tulla,” jääb LHV juht päevaga rahule.

Margus Pajuste seltsi juhatusest ja vana merekaru Aksel Auga on samuti rahul. Pärast tööpäeva lõppu takseerivad mehed vana lappajapaati, et otsustada, mis sellega teha. Selge on, et tuleroaks paat ei lähe.

Pidula vesiveski
renoveerimine algas

19. sajandi algusest pärit Pidula vesiveski on uskumatult kaua vastu pidanud. Ajahammas pole seda unikaalset puitehitist eriti purenud.

“Tule laupäeval Pidulasse. Hakkame vesiveskit renoveerima. Talgupäeval teeme ettevalmistusi ja edaspidi hakkame asjaga tõsisemalt tegelema,” helistab endine meremees ja ammune ehitusmees ning talumuuseumi omanik Jaan Mändmaa.

See on küll väärt ettevõtmine Väärtnõude kodu külje all. Oli ju Arteemi Väärtnõu pool sajandit Pidula kalakasvanduse juhataja. Viis aastat oli seal juhi rollis tema poeg Mati.

Nüüd on Arteemi ja Valve Väärtnõu järeltulijad võtnud vastu otsuse pärandkultuuriobjekt korda teha. Kas vana veski ükskord ka teravilja jahvatama hakkab, sellest on vara rääkida, aga muuseumina avab see unikaalne hoone huvilistele uksed küll.

Talgujuhid, Arteemi ja Valve tütre Maili Kaerma pojad Ardon, Margus, Mattias Andreas ja tütar Katri Kaerma ning Mati Väärtnõu, on optimistid, kes piltlikult öeldes härjal juba sarvist haaranud.

Talgupäeval tundub küll, et enamik talgulisi on Tallinnast selleks päevaks Saaremaale sõitnud. Elupõliseid pealinlasi nende hulgas aga ei ole. Kõigil on juured sügavalt siinses kivises pinnases.

Jaan Mändmaa võtab lehemehe sappa ja tutvustab hoonet. “Näed, seadmed ja mehhanismid on siin kõik enam-vähem korras. 1960. aastal töötas veski veel täiskoormusega,” teab restauraator. Tallinnas juristi ametit pidav Katri Kaerma näitab vanu kviitungeid, mis seina küljes naela otsas ripuvad. Rariteetseid asju leiab iidsest ehitisest palju.

Keskpäevaks toob Jaan supitermose lauale. Kuuma kalasuppi tõstes küsib sellel päeval ka koka rollis olev Jaan, mitmest kalaliigist supp koosneb.

“Kuus,” ütleb keegi. “Õige,” kostab Jaan.

Lepa talu perenaine, Tallinnas NOP-i restorani peakokk Marge Humma kiidab Jaani kokaoskusi ülivõrdes. Kõigile maitseb. Pärast sööki võetakse veel kord rehad ja labidad kätte. Õhtul tõdevad talgulised, et avalöök vesiveski taastamiseks on õnnestunud.