Katrin Pautsi “Tulekandja” – sünge põnevik verisest rituaalist

6_pautsKatrin Pautsi teist romaani “Tulekandja” ei saa kuidagi pidada harilikuks krimkaks – pigem on see  müstiliste elementidega ilmestatud põnevik, mis nõuab lugejalt tähelepanelikkust ja mõningast süvenemist. Vastutasuks pakub teos avastamisrõõmu, nii nagu žanrile kohane.

Eelkõige muudab “Tulekandja” ebaharilikuks jutustamise viis. Lugu avaneb mitme tegelase silme läbi ja pole päris üheselt selge, kes on peategelane ja kas ta üldse olemas on. Seetõttu on kohati keeruline järge pidada, kes kui kaugel oma uurimisega on ja mis ühte või teist tegelast juhtumiga ikkagi seob. Neil, kes aga süvenevad ja hoolega järge peavad, sisu mõistmisega probleeme olla ei tohiks. Kuna raamatu keel on mõnusalt voolav, ei ole see õnneks kuigi keeruline.

Lõpplahendus ja viis, kuidas aset leidnud sünged roimad selgitatud saavad, on samuti mõneti tavatu, kui eeldada, et tegemist on kriminaalromaaniga. Vastus ei avane läbi uurijate, vaid roimarite silme. Nii jääbki uurijate panus justkui kesiseks ja lugeja võib samahästi iseennast detektiiviks pidada. Selleks on Pauts võimalusi andnud – raamatusse on pikitud vihjeid, mille tähendusest ei pruugi kohe aru saada, kuid mis viimastel lehekülgedel kindlalt paika loksuvad.

See, kui usutav lugu ja kurjategijate motiiv ning kui mõistlik tapmise viis on, jääb iga lugeja enda otsustada. Loos on nii mõtlema kui ka veidi pead vangutama panevaid kohti, kust on ehk liiga kergelt üle mindud. Näiteks on raamatus kasutatud sarnast motiivi nagu Stieg Larssoni menuromaanis “Lohetätoveeringuga tüdruk”, kus poeg jätkab isa missiooni. See, miks ta seda “Tulekandjas” teeb, oleks võinud ehk veidi enam tähelepanu saada.

Katrin Pauts on kasutanud jutustamiseks n-ö tavapärast viisi ja päevaraamatu vormi. Sellele oleksid võinud vabalt lisanduda veel ajaleheartiklid ja kirjad, nii nagu ühes pahaendelisemas ja süngemas 19. sajandi lõpu romaanis “Dracula”. Ajaleheartiklid just seetõttu, et ajakirjandus ja ajakirjanikud on üks läbiv kõrvalteema. Keeruline on öelda, kas lugeja, kes ise ajakirjanduse köögipoolt ei tunne, seda nii väga tähele panebki, aga Katrin Pauts on raamatusse osavalt pikkinud väga palju ajakirjanikke puudutavaid käibetõdesid. See tähendab, et ta on kasutanud teadmisi, mida on omandanud varasema karjääri jooksul, mis on igati sümpaatne – inimene teab väga hästi, millest räägib.

Parema sõna puudumisel – veidi “tüütuks” muutub aga see, et peaaegu kõik asjaosalised on ajakirjanikud. See teeb ka järjepidamise veidi keeruliseks. Lugejale oleks ehk vähe hõlpu andnud,  kui vähemalt üks tegelastest oleks detektiiv või politseinik. Viimastel on loos aga õige kõrvaline roll.

Tulles tagasi eelneva võrdluse juurde Bram Stokeri “Draculaga”, tuleb märkida, et “Tulekandja” on üks ääretult sünge teos. Süngus ei ole külge poogitud, vaid saavutatud loomulikul teel. Juba avapeatükk oma tegelaskujuga loob vähegi empaatiavõimelise lugeja jaoks suhteliselt õõvastava pildi. Süngus ja teatud mõttes ka negatiivsus jätkub läbi raamatu ja päikesekiiri pole eriti kuskilt näha. “Ropendamine oli leherahva viis toime tulla ja endale meelde tuletada, kuidas asjad tegelikult on – maailmas polnud midagi ilusat, kui seda vaadata nii lähedalt, nagu nemad seda tegid,” võiks olla üks teose meeleolu paremini iseloomustavatest tsitaatidest.

Umbes poole raamatu peal tekkis aga soov taas kaant vaadata, kuhu on trükitud “Muhumaa põnevik”. Sinna Muhku jõudmine võtab ikka omajagu aega ja esimene visiit jääb küllaltki põgusaks. Kõik juhtniidid viivad tõepoolest lõpuks Muhu saarele ja selle läheduses paiknevale Kesselaiule, kuid nimetada seda “Muhumaa põnevikuks” on siiski mõnevõrra eksitav. Suurem osa tegevusest leiab aset mandril ja Saaremaal.

Teoses on kasutatud ajas hüppamist – see tähendab, et valdava osa ajast veedab lugeja aastas 2015, kuid põigatakse ka aastasse 1990. Siin on aga sisse juhtunud kahetsusväärne apsakas. Kui teos lugeja teist korda 1990. aasta suvesse viib, unustatakse märkida, kui taas tulevikku hüpatakse. Õnneks võib seda üsna pea eeldada sisust. Teine väike apsakas seisneb selles, et Tallinnale viidatakse Saaremaal kui “linnale”. Nii tehakse Hiiumaal. Saaremaal räägitakse ikka pealinnast ja “linn” viitab enamasti ikka Kuressaarele.

Nagu juba varem märgitud, ei ole teoses esile tõstetud uurijaid. Pigem ei ole kuni päris lõpuni üheselt selge, kes uurib ja kes on roimar. Seetõttu ei ole sellele raamatule vist otseselt oodata ka järge, sest juhtum on lahendatud, kuid tegelased, kellest üks figureeris ka Pautsi esimeses romaanis, jäid natuke tahaplaanile. Autorilt sooviks aga uusi põnevikke lugeda küll.