Minu merereis

“Merekultuuri selts korraldab jutuvõistluse mere või jõega ja veereisidega seotud kirjatükkidest,” kirjutab Orissaare vallas elav Ingrid Holm. “Mina võistlusel ei osale, ent see tuletas mulle meelde minu kõige hirmsama meresõidu, mis võttis eluks ajaks tahtmise paadiga sõita.

Olin 6–7-aastane. Saaremaal olid Orissaare ja Kingissepa rajoon. Orissaare oli küll rajoonikeskus, kuid paljud asutused asusid Saiklas. Siin oli kohus, prokuratuur, ajalehetoimetus, tööstuskombinaat, kuhu kuulusid puidutööstus,  plekksepatöökoda ja oma elektrijaam. Olid muidugi kauplus ja söökla.

Noort rahvast oli palju ja asutused korraldasid ühiselt suvepäevi. Seekord peeti neid Kesselaiul ning imekombel võeti mind sinna kaasa. Lalli sadamast mindi kahe paadi peale. Kaasas oli nii toit, jäätisekast kui ka õllenõu.

Kogu kraam veeti kakuami­paati, kuhu läksid peamiselt naised ja lapsed. Pisikeseses paadis olid enamikus mehed.

Kesselaiul oli hirmus lõbus. Tehti lõket, lauldi, tantsiti ja joodi õlut. Tohutu palju oli maasikaid, mida lapsed korjasid ja sõid nii palju, kui kõhtu mahtus. 

Pidu sai õhtuks peetud ja algas tagasisõit. Õllenõu oli tühjaks joodud ja mehed kuraasikad. Oli tõusnud ka tuul, mis puhus nii, et paadid kõikusid. Keegi noormees hakkas väiksemast paadist midagi hüüdma meie kakuamipaadi poole, kus oli palju noori tüdrukuid. Tuul viis ta valge meremehemütsi peast vette ning seda hakati pootshaakidega püüdma. Meeste edasi-tagasi käimine loksutas juba niigi kõikuvat paati veelgi. Hakkasin kartma.

Läksime emaga kajutisse ja uks pandi kinni. Kajutis olid aga kütusenõud ja hirmsat vingu mootori töötamisest tuli ka sisse.

Vahepeal oli ka naabrinaine kajutisse roninud ja üks noormees viskas oma pintsaku, et see märjaks ei saaks. Paat loksus, mehed karjusid ja trampisid mütsi püüdes paadis ringi. Kajutis oli kütuseving, ise olin liiga palju maasikaid ja jäätist söönud – kõik see ajas iiveldama. Püüdsin okset tagasi hoida, kuid see pääses valla nagu fontään. Naabrinaine tõmbas pintsaku endale pähe, kuid hakkas ka äkki luksuma ja siis sööstis pintsaku käisest nagu torust ta maotäis paadi põhja. Andsime kahekesi “tuld”, sest ühe hääl ja hais ajasid teise ka oksendama.

Kui lõpuks sadamasse jõudsime, olime naabrinaisega mõlemad nii otsas, et papa viis mind süles maale ja naabrimees võttis oma naise selga. Paadimehed nägid täisoksendatud kakuamipaati ja lubasid oksendajad maha lüüa, aga teada saanud, et merehaigeks jäi laps, nad seda õnneks ei teinud.

Mind tõsteti nagu märga pesu mamma kätte autokasti. Edasisest mul mälestused puuduvad. Küll aga on mulle eluks ajaks meelde jäänud see kole paadisõit.

Võin lennata ja lõputult autoga sõita, kuid piisab vaid lainetel loksuva paadi nägemisest, kui rinna alt õõnsaks tõmbab. Teinekord võib lapsena läbielatud hirm ja halb kogemus jätta jälje kogu eluks. Seepärast tunnen suurt aukartust meremeeste ees, kes peavad iga ilmaga jalule jääma ja oma tööd tegema.

Print Friendly, PDF & Email