Särjekastide eest saadud vene kindrali paraadsaapad

KINDRALI SAAPAD: 1973. aastal kinkis Nõukogude armee kindral Hillar Lipule saapad. Kaks aastat tagasi leidsid need taaskasutamist. Harrastusnäitleja Lipp tõmbas need jalga, et astuda publiku ette partorg Aaduna näitemängus “Kaugused kutsuvad”.
MAANUS MASING

Kalamees ja harrastusornitoloog, viimastel aastakümnetel ettevõtlusega tegelenud Hillar Lipp Nasvalt tegi näitlejadebüüdi kodualeviku klubi näiteringi lavastuses “Kaugused kutsuvad”. Seda seejuures päris kindralilt kahe särjekasti eest saadud saabastes.

Albert Uustulndi kirjutatud näitemängus, mida hinnati 1964. aastal näidendivõistlusel kolmanda koha vääriliseks, kehastas Hillar Lipp kalurikolhoosi partorgi Aadut. Et publiku ees laval võimalikult ajastutruu ja partorgilik välja näha, otsis Hillar panipaigast välja 1973. aasta kevadel kahe kasti särgede vastu saadud ehtsad kroomnahast säärsaapad.

Küllap ootasid need punaväe kindrali vormiriietuse juurde kuulunud säärikud Nasval oma teist tulemist rahva ette.

Poolteise aasta tagusest Põhjatähest võib lugeda, et lavastuses kasutatud võrgud, kalakastid ja jalgratas on pärit partorg Aadu kuurist. Ja veel, Aadu pühkis muu hulgas puhtaks enam kui 40 aastat tagasi paari kasti särgede vastu vahetatud säärsaapad. Tõmbas kalifeepüksid jalga ja kindralisaapad sinna otsa, aumärkidega pintsak selga ja oligi parteialgorganisatsiooni sekretär valmis.

Särge ikka saab!

Elus tuleb ette ootamatusi, nii häid kui ka halbu. Seda poleks aga noor kalur Hillar Lipp 44 aastat tagasi kõige kuumemal särjepüügiajal küll arvata osanud, et ühel päeval näeb ta oma koduvärava taga vormis Nõukogude armee kindralit, kes soovib vähemalt kahte kasti särgi osta.

“1973. aastal saime kõvasti särge. Vene armee ohvitserid sõitsid suure transportlennukiga Riiast Balti okrugist Roomassaarde ja sealt autodega kalaranda. Elasin sel ajal ämma ja äia majas Tollil. Ühel päeval, kui parasjagu õues askeldasin, vaatas üle aia kindralipagunitega ohvitser. Ta märkas minu püütud särgi ja palus jumalakeeli kahte kasti endale. Ütlesin, et ikka saab,” meenutas Lipp.

Kindralmajori nägu löönud särama. Seepeale küsinud kõrge aukraadiga ohvitser, palju ta maksma peab. Noor kalamees, kes polnud niisuguse äriga varem tegelenud, ei osanud midagi kosta. Kindrali nägu läinud aga üha päikselisemaks, nagu oleks ta väeüksus lahingus suure võidu saavutanud. Ta otsustas Saaremaa külapoisile suuremeelse kingituse teha.

“Kindral võttis jalast oma paraadsaapad ja ulatas mulle, haaras kaks kasti sülle ja lidus sokkide väel jõe kallast mööda auto juurde. Vaatepilt oli koomiline. Vaatasin ta lampassidega pükse ja mõtlesin, no see oli alles kaubategemine! Sellest ajast siiani olen kvaliteetsete kindralisaabaste omanik,” meenutas kunagine kalamees tõestisündinud lugu.

Saabaste saamisloo ära rääkinud, tõi Hillar välja vanarahva tarkuse: ära sa vana asja kunagi ära viska, mine tea, millal tarvis läheb. Nii oli ka kindrali saabastega. 42 aasta jooksul pole Hillar neid jalga pannud.

“Kui mulle tehti ettepanek näitemängus kaasa lüüa, siis mõtlesin kohe, et nendel saabastel on selles tükis oma roll. Otsisin säärsaapad üles, tõmbasin jalga ja tundsin, et need on nagu minu jala järgi tehtud. Tundub ehk uskumatu, aga nii see tõesti on. Kahe aasta vältel olen nendega näitemängus “Kaugused kutsuvad” lavalaudadele astunud kümmekond korda,” rääkis Hillar Lipp.

Huvitav oleks teada sedagi, mitu aastat oli kindral nende saabastega ringi käinud, aga see jääbki teadmata. Kohtumisel pole mehed end nimepidi tutvustanud. Nii ei tea Hillar ka särjeostja nime.

Aga mida võisid toona mõelda kindrali kamraadid, kui peaaegu paljasjalgset ülemust kalakastidega tulemas nägid? Seda vaatepilti oleks Hillar Lipp küll näha tahtnud.

Täitsa nagu uued

Kindlad võime olla selleski, et kindralil polnud vaja kellelegi oma saabaste “kadumise” kohta ettekannet esitada. Ilmselt marssis ta juba samal päeval ringi uute uhkete säärikutega.

“Mina olen kingitud saapaid hoidnud. Kui need musta viksiga ilusasti läikima lüüa, siis paistavad nagu uued. Seda ma aga teinud pole. Tahtsingi, et need paistaksid publikule kulunud olemisega. Hakkasin neid paraadsaapaid õigesti hindama alles nüüd, kui kinkimisest on möödas 40 aastat ja rohkemgi. Saapa tallad on tikkudega löödud, tõesti erilised saapad,” ei saanud Hillar vaimustust nüüdki tagasi hoida.

Veel ütles Hillar, et tore oleks, kui ta saaks ka ehtsad kindralipüksid. Võib-olla täitub seegi unistus. Tolle aja kohta imestama paneva tehingu teinud mitmekülgsete huvidega Lipp jäi hetkeks mõttesse, öeldes seejärel, et huvitav on seegi, et niisugune kõrge sõjaväelane külavahel saatjateta ringi seikles. Aga nii see tõesti oli.

Vene sõjaväest on siia üht-teist maha jäänud nii varem kui ka hiljem, aga keegi ei tea, et kusagil veel mõne kindrali saapapaari tallel hoitakse. Hillar Lipp on haruldane mees sellegi poolest, et talle vana-aja asjad meeldivad. Ta oskab nende väärtust hinnata. Sõiduvahendki on tal Lada Samara. Omal ajal oli see üks nõutavamaid Vene autosid.

Täna õhtul astub Hillar taas publiku ette, tõsi küll, seekord mitte näitlejana. Kuressaare Meremajas räägib ta huvilistele linnuvaatlustornidest ja Linnusita saarest. Torne on Kuressaare ümbrusse Hillari eestvedamisel püstitatud viis. Linnusita saar on aga üks loodusharuldus, millest on kirjutanud ka kirjanik Jüri Tuulik.