Kuressaare muusikakool kostitab vanamuusikaga

ÕPETAJA JA ÕPILANE: Tiiu Maripuu sõrmitseb ajaloolist harfi, mida ka kontserdil kuulda saab, ja Roosmarii Sarapuu plokkflööti.
MAANUS MASING

Kuressaare muusikakool tähistab Euroopa vanamuusika päeva kahe kontserdiga, kus kõlavad mitmed vanad ja küllaltki omapärased pillid.

Kuressaare muusikakooli plokkflöödi- ja vanamuusikaõpetaja Tiiu Maripuu sõnul oli vanamuusika pikka aega justkui unustuses. “Tulid uued pillid ja uus muusika. Aga siis äkki avastati, et nii huvitavaid asju on arhiivides,” rääkis ta, lisades, et pööre tuli millalgi möödunud aastasaja keskpaiku. 50–60 aastaga jõutigi vanamuusika harrastamisega nii kaugele, et otsustati sellele veidi enam tähelepanu tõmmata.

Lai kandepind

Euroopa vanamuusika päeva tähistati esimest korda 2013. aastal 21. märtsil, mil on barokiajastu suurkuju Johann Sebastian Bachi sünniaastapäev ja ühtlasi kevade algus. Viis aastat hiljem korraldatakse selle päeva eel ja ajal kontserte ja üritusi paljudes Euroopa riikides ja samuti USA-s. Eelkõige tuleb selle eest tänada 2000. aastal Prantsusmaal loodud Euroopa Vanamuusika Võrgustikku, mida rahvusvahelisel areenil tuntakse lühendi REMA järgi (prantsuse keeles Réseau Européen de Musique Ancienne).

16. märtsil astuvad Kuressaare muusikakooli õpilased ja õpetajad üles muusikakooli saalis. Kontsert “Vanamuusika pärlid” algab kell 16.30. Päev hiljem tähistatakse vanamuusika päeva kell 18 Laurentiuse kirikus kontserdiga “Räägi minuga, Bach!”.

Tiiu Maripuu sõnul oli esialgu kavas teha üks kontsert, kuid repertuaari kogunes piisavalt kahe jaoks. Kuna aga eesmärgiks on tõmmata vanamuusikale tähelepanu ja tuua kuulama ka neid, kes vanamuusikast väga palju ei tea, ei ole kumbki kontsert kuigi pikk. Musitseeritakse umbes tunnike.

16. märtsil kõlab barokkmuusika. Kirikukontserdil esitatakse aga muusikat keskajast klassikani.

“Tekib narratiiv, et kuidas see muusika muutus keskajast alates ja kuidas pillid muutusid,” selgitas Maripuu.

Igapäevaselt mängitakse vanemat muusikat muusikakoolis eelkõige plokkflöötidel. “See oli kõige populaarsem flöödiliik vanal ajal,” märkis Maripuu, lisades, et seetõttu on vanamuusikat plokkflöödil hea esitada. Ka eesootavatel kontsertidel kuuleb erinevas suuruses plokkflööte. Lisaks on saatepillide seas mitmeid tuttavaid keelpille ja kirikus kõlab ka orel.

Vana aja instrumendid

Vahest vähemtuntud pillid, mille heli kontsertidel kuuleb, on poogenpsalter, ajalooline harf, rebekk ja haamerdulcimer. Neist esimene meenutab välimuselt kolmnurkset kannelt, mida mängitakse poognaga. Rebekk on pooliku pirni kujuline keelpill, mida mängitakse samuti poognaga ja mille hiilgeajad jäävad 13.–16. sajandisse. Keelpilli haamerdulcimer eripära on aga see, et heli tekitamiseks lüüakse keeli kahe pulgakesega.

Kontsertidel antakse õpilastele võimalus ka soleerida, märkis Maripuu. Ühel juhul on saatepilliks klahvpillid. “Ja väga põnev variant on see, kui plokkflööt soleerib keelpillirühma ees,” lisas ta.

Ühe solistina astub ette Kuressaare muusikakoolis viiendat aastat plokkflööti õppiv Roosmarii Sarapuu. “Ansambliga on kindlam laval olla, aga midagi hullu pole,” arvas Roosmarii. Plokkflööti sattus ta õppima mõneti juhuslikult. “Vaatasin seda lünka ja mõtlesin, et kas panen klaveri või mis ma panen,” meenutas ta valikuraskusi. Kahetsenud ta tehtud valikut ei ole, kuna vanamuusika meeldib talle väga.