KRISTINAGA ELUST ENESEST: Meediasse häbiposti (3)

Tänapäeval võib kangelane ja maailmaparandaja olla igaüks, kellel pildistamisvõimeline telefon ja internetiühendus. Piisab vaid sellest, et juhtud mingi ebatavalise olukorra tunnistaja olema, teed sellest pildi ja leiad sobiva kommuuni, kuhu see põrutav info üles laadida. Lisad epistli selle kohta, kui nõmedad on inimesed, olukorrad, loomad, autod, taevas, linnud või mis iganes see oli, mis sind närvi ajas.

Kui see komme kunagi alguse sai, tundus, et jagati õpetlikke lugusid, hoiatusi ja kirjeldusi olukordadest, mille puhul kellelegi tunnustust avaldada. Ühtäkki aga muutus sotsiaalmeedia otsekui põhjatuks hädaoruks, kus igaüks võib kaevelda, kui halvasti üleaedne on oma auto parkinud või kuidas ta laseb oma kassil akna pealt otse kellegi tuppa vahtida.

Samasse kategooriasse kuuluvad ka need postitused, kus keegi näeb pealt olukorda, kuhu peaks sekkuma, ent selle asemel valmib mõttes juba avaldamiseks mõeldud kirjatükk.

Nähes mingit sundhäbistamist – näiteks riputatakse avalikku kohta pilt purjus inimesest, kelle vaim jättis unemaale puhkusele minnes kere kreeka e-d meenutavasse asendisse kuhugi pingile maha –, mõtlen paratamatult, et mida see vaatepilt kellelegi pakkuma peaks. Kõik irvitavad natuke ja hingavad kergendunult. On ju nende tagument peo lõpuni kuulekalt püksis püsinud ega vaata neile nüüd arvutiekraanilt vastu.

Raske öelda, mis on mõttekas postitus ja mis mitte, seda hindab igaüks ilmselt oma parameetrite järgi. On neid, kelle jaoks on suurim probleem jultunud parkijad – viimased tõstetakse häbiposti soovitusega uuesti autokooli minna. Kohati saan sellest isegi aru. Olen ju samuti pidanud passima, kuna keegi oli minu sõiduki oma autoga niimoodi kinni parkinud, et pääsu polnud kuskile. Sel hetkel mõtlesin, et kurivaim, selline kriminaalne nahaalsus väärib tõesti avalikku häbistamist. Jalutasin närviliselt ümber oma auto, kuni teise neljarattalise omanik ilmus ja härdalt vabandust palus – tal oli kiiresti vaja lapsele apteegist allergiarohtu tuua. Mõistagi tundsin end üsna tobedalt.

On tore, kui inimesed jagavad kilde oma tähelepanekutest, ent paljudelt võtab see ka võime midagi väljaspool binaarkoodi maailma korda saata. Selle asemel, et kõrvalt passida ja pildistada, kuidas keegi peksa saab, tuleks sekkuda või telefoni abi kutsumiseks, mitte pildistamiseks kasutada. Restoranis toidust väljatõmmatud meetrise juuksekarva kaamerasse fokusseerimise asemel annaks viljakamaid tulemusi ettekandjale või kelnerile mainimine, et kuigi kokal tunduvad olevat kaunid ja tugevad juuksed, pole ehk toit see õige koht neid demonstreerida.

Väga hea, et meil on selline võimas vahend nagu internet ning kõik need hüved, mis sellega kaasas käivad. Mõni hoiatab moraalitu kurikaela või petuskeemi eest või jagab muud kasulikku infot. Ehk tasub aga enne nupu “postita” vajutamist kriitiliselt üle vaadata, kas jagataval infol ka mingit väärtust on.