Lümanda söögimaja: 20 aastat tuhlipudru-usku (4)

Soe soolane lõhn hõljub Lümanda söögimaja uksel ninasõõrmeisse. “Mul on pannileib ahjus,” ütleb perenaine Juta Pae. Samamoodi on siin lõhnanud 20 aastat, sest menüüd selle aja jooksul muudetud ei ole. Ikka needsamad toidud, mille pärast sõna otseses mõttes mitme maa ja mere tagant kohale tullakse.

HÄSTI LÄHEB: Juta Pae ütleb, et kui söögimajal hakkas hästi minema, oli see uskumatu.
Raul Vinni

“Kuule, mis kuupäev täna on? 16? Siis saab täna 20 aastat täis. Näed polegi nii vaadanud,” arutleb Juta, viidates, et intervjuu sattus üsna täitsa kogemata õigele päevale.

Kuidas söögimaja idee tuli?
See on nii pikk lugu. Kus see kiiks nüüd peast läbi käis, ei oska ma öelda tänapäevalgi. (Söögimaja sündimisest saab pikemalt lugeda kõrvalloost – toim.) Keeruline ta oli.

Hakkas ometi ju kenasti minema.
Hakkas tõesti minema. See oli uskumatu. Uskumatu just sellepärast, et enne alustamist läks siin Lümanda keskuses väga uhke baar ja söökla pankrotti. See oli ikka väga kuulus koht ju.

Üks läks pankrotti ja mina samal ajal mõtlen, et teeks toidukoha. Hakkan pakkuma pannileiba, tuhlipudru, notti ja soolasilku. Sellist lihtsat toitu, mille peal meie kasvasime.

Siis olid muidugi väga paljud, kes ütlesid, et ära sa seda tempu küll tee. Kes sul seda sööma tuleb? Vaata see kohaliku toidu söömine oli nagu tabu ju. Me sõime seda toitu salaja. Kui polnud poest raha, et poest uhket margariini osta, siis sõime salaja tuhlipudru ja notti kodus.

Õiged inimesed sõid siis ju friikartuleid.
Õiged inimesed sõid tollal friikartuleid ja jõid Mehukatti jooki. Mina hakkasin kohalikku pakkuma. Läks käima ja iga aastaga läheb aina uhkemaks.

Tänapäeval on kohalik toit hirmus moes. Kas söögimaja oli teenäitaja?
Olime tõesti teenäitajad. Raske oli seda teed käia küll. Mõtle, mis nõuded 20 aastat tagasi tervisekaitsel olid. Ma ei räägi seitsmest kraanikausist või muust seesugusest tavalisest.

Minult nõuti näiteks, et see ruum siin pidi olema külm köök. Külma toidu köök. Ma tõesti ei tea, võib-olla Viru hotellis on külm köök, aga kulla inimesed, ma ju pakun lihtsat maatoitu. Kas kodus oma köögis on siis teine ruum? Mis salatit ma hakin nii õudselt, et mul peab olema eraldi külm köök?

Menüü on ikka sama, mis 20 aastat tagasi?
Ikka sama. Kõik need kohalikud toidud. Poolileiked ja liha näiteks. Mandriinimesele ei ütle see midagi, aga siis tõlgime ära: keedetud sealiha kaalikate ja porganditega. Kõik on naturaalne, kõik ostan siit kohapealt. Kartulid ja porgandid. Piima toon siit lähedalt talust. Algusaastatel sain ikka trahvi ka, sest müüjal polnud müügipabereid ja mahedokumente. Aga nüüd on.

Kuidas sulle tundub, kas inimesed tulevad siia sööma või satuvad siia sööma?
Tundub küll jah, et tullakse. Niisama ei satu suurt keegi. Üks giid ütles ka, et siia me tuleme, sest teame, mis me siit saame. Nii ongi. Näed, ei saa väravat lahti jätta, kohe on keegi ukse taga. Mis siis, et kinni oleme.

Pead suvel ka inimesi ukselt tagasi saatma, kuna ruumi pole?
Ka seda on ette tulnud. Toiduootamise järjekorrad lähevad ju nii pikaks. Meil ei ole mikrouuni. Me teeme asju panni peal või elektriahjus. Me ei tee toite ka ette, teeme vastavalt vajadusele. Näiteks kartulikotletid, need peavad küpsema 15 minutit. Päris kaua.

Kes siin peamiselt käivad? Turistid ja linnainimesed?
Ei saa öelda, et ainult linnainimesed ja turistid. Kohalikud ka ja nende külalised. Ja töömehed käivad. Kui ta selle tuhli-noti ära sööb, siis see seisab ju sees ja hoiab kõhu korralikult täis.

Seisab sees?
Just. Üks soome proua tundis mind Kuressaares tänaval ära ja küsis, et mitä ruoka se on, mul on vatsa kolm päeva nii täynä (mis toit see on, et kõht kolm päeva täis)?

Kas pole mõelnud, et peaks kuidagi moodsasse vormi need tuhlipudrud ja kaalikad panema?
Moodsamalt serveerida? Ei! Neid triibutajaid ja lehetajaid on nii palju juba. Eks neid on ka siin vaatamas käinud.

Ise sööd ka ikka sama toitu?
Ei taha enam (naerab)!

Oled siis friikartulite peale läinud?
Ei, eks ma söön ikka lihtsat toitu. Meil isegi lapselapsed ei söö friikartulit. Üks asi mul kriibib hinges. Oli kord nii, et kliendid arutasid, kui kena kõik on, aga et lastemenüüd pole. Kujutad ette. No ütle, kas see pudru, mis on nii naturaalne ja täispiimast, lapsele siis ei sobi? Kas lapse toit ongi tänapäeval ainult friikartulid, lihapallid ja viinerid?

Väga paljudel ongi.
Meie peres ei ole. Pean tunnistama, et minu minia teeb ise süüa ja ei osta poest valmistoitu. Tänu Jumalale. Olen ta nii ära pööranud, et ostab mahetoitu. See on kallim, aga mis siis.

Söögimaja toidud on ka siis ju kallimad?
Minu toidud pole selle pärast kallimad. Kus ma siis saan seda lubada endale, et mul on kallim kui linnas.

Linnas muud ei kuule, kui et jube raske on. Kuidas sa siin kolme kuuga hakkama saad? Nurinat sinu suust ei kuule.
Näe, on võimalik, võib-olla mu tahtmised pole nii suured. Mul ei pea olema teab mis raha pangas. Ma ei pea minema reisile, ma lähen Viidumäe metsa marjule hoopis, ma tunnen siis rahuldust. Me saame hakkama. Teistel on taskud raha täis, aga ikka on kehva. Ilmselt nende vajadused on siis suuremad. Eks me talvel ka natuke toimetame. Sünnipäevad ja peielauad ikka on.

Riigipead astuvad ka ikka Lümandast läbi. Presidendid on käinud.

Lennart Meri käis mitu korda. Väga kõrgete külalistega. Arnold Rüütel käis mitu korda. Mul on nii piinlik Ilvese ees, aga ma olen talle kaks korda ära öelnud.

Kuidas siis nii?
Juhtus nii. Tahtis tulla, helistati ja puha. Meil oli kiriku nimepäev. Tulid piiskopid, preestrid, nunnad ja külalised. Palju inimesi ühesõnaga. Siis oleksid aga tulnud turvamehed ja ma oleks pidanud presidendiga tegelema. Ma leidsin, et kirik on tähtsam. Teine kord olid lihtsalt lauad tellitud.

Nii ma ei tee, et kui on ette tellitud, ja siis president tahab tulla, siis jätame varem kokkulepitud asja ära. Ei, nii ei tee! Ühed inimesed kõik.

Mis tee sul selle kirikuga käia on?
20 aastat tagasi taheti kirik kinni panna. Liikmeid oli nii vähe, kirikus polnud elektritki. Siis tasapisi hakkasin oma rahaga ka kirikut toetama, panin elektri sisse. Igal aastal teen midagi.

Nii palju mul ei ole, et miljoneid paneks. Aga nüüd on niikaugel, et aknad on vahetatud, vaibad on toodud, altaripõrand korda tehtud. See maksis 500 eurot. Insener on teinud projekti, et mida teha kiriku säilimiseks. Sealt igal aastal siis teen midagi. Nüüd tuleb ahjud ära remontida, sain vallast selleks 3000 eurot.

Mulle tundub, et kirik on sulle tähtsam kui söögimaja. Kas on nii?
Minu silmis küll. Ema käis siin laulmas ja tõi meid kirikusse. Sellel on minu jaoks suur tähtsus. Oma poja ristisin kodus, sest 77-ndal aastal ei olnud selline asi mitte heas kirjas. Ülempreester Innokenti Hiet käis kodus ja ristisime poja ära. Nüüd poeg laulatas ennast Lümanda kirikus ja nägin esimest korda õigeusu laulatust. See on väga võimas. Õigeusu kirikus annab laul palju juurde ja meie kirikul on väga hea akustika.

Kirikuskäijaid on vähe. Oled vahel üksi ka teenistusel olnud?
Me oleme mehega kahekesi teenistusel olnud küll. Mees on kirikuvanem ka. Noored ei käi. Mõtlesin, et teen pärast teenistust sooja supi, piruka ja kohvi ning tuleme istume. Ei tulda. Ei tea, kas see on tabu, et istume ja räägime. Istutakse vist hoopis internetis. Võiks ju tulla ja kuulata, mida räägitakse. Niikaua kui ma elan, seda kirikut kinni ei panda. Maailmas suletakse kirikuid ikka palju.

Kaua sa jaksad?
Niikaua kui jalg tatsub ja mõistus peas veel. Mehega kahekesi jaksame. Tema koristab hoovi. Kolme kuuga tuleva raha peab ju ära jaotama. Kiriku, söögimaja ja koduste tegemiste vahel. Siin ma lasin nüüd maja ära värvida, ventilatsioon on uus, tualetid saime korda. Selle aasta tegu on, et lasen välja lauad panna ja katusealuse teha.

Keegi pole õnneks öelnud, et mida ma siin jändan. Ma ju liigun ja taevaisa on tervist ka andnud. Ma ei kujuta ette, et istun kodus trepi peal ja halan, et miks see pension nii väike on ja keegi ei aita. Seda ma ei teeks. Mul on kõik hästi. Ja kui mul on võimalik, siis ma aitan neid, kes on minust viletsamad ja vaesemad. Nii lihtne see elu ongi.

Juta koos abikaasaga korraldab 27. mail ka sünnipäevapeo. Kinke ta ei soovi. Küll on teretulnud kõik annetused kirikule.


Sünnikodu söögimaja jaoks pangale pandiks

Söögimaja saamise lugu on nii pikk lugu, aga ma natukese räägin. Vaata, ma olen väga seotud selle kirikuga. Esiteks mu ema laulis siin pikka aega. Paarkümmend aastat tagasi sai kirik tagasi maa ja see siin oli kiriku maja. Kiriku kool ja pastoraat olid selles majas.

Vene ajal oli maja kiriku käest ära võetud, siin oli vaibakudumine ja siis kolhoosi esimees elas siin. Juuksur oli, villavahetuspunkt. See oli nii ära lagunenud, et kui kirik selle tagasi sai, polnud sellega teha midagi.

Ülempreester Hiet oli siin pikka aega õpetaja ja pidas nõu, et anda maja rendile. Siin käis rentnikke vaatamas, aga polnud siin ju vett ega midagi. Küsis siis minu käest, et sul on ju ka tuttavaid. Ehk tahab keegi suvilat või midagi. Anname nullrendiga ja maja tehakse korda. Ka ei läinud läbi.

Ma olin veel Tallinna haiglas tööl, polnud viiskümmendki veel. Hiet ütles, et tee ise, mõtle midagi välja. Kus see kiiks nüüd peast läbi käis, ma ei oska öelda tänapäevalgi. Aga käis.

Maja ostmine ja laenusaamine oli tol ajal ikka keeruline. Mis raha mul, meedikul, oli tol ajal. EVEA pank nõudis, et oleks osa summast pangas olemas. Taotlesin 400 000 ja 100 000 pidi endal olemas olema. Kust ma selle pidin võtma? Panin oma majad panti (Juta Pae on pärit Kulli külast – toim). See oli hirmus üleelamine, sest ema oli kogu aeg öelnud, et võlg on võõra oma. Ma ei saanud öösel magada ka, sest kõik maa ja sünnikodu olid panga pandiks. Kõik siiski laabus.