Raudtee-ehitus tõi häda kaela (6)

1951. aasta kevadel alustasid Nõukogude sõjaväelased laiarööpmelise raudteevõrgu rajamist Lääne-Saaremaale. Kuigi töö kulges kiiresti ja mõne aastaga ehitati 189,8 km raudteed, lammutati see juba järgnevatel aastatel.

PUHKEHETKED: Raudteeväelased Sikassaare karjamaal kasarmulinnaku nr 1 lähistel. Ees vasakul külitab vedurimasinist Viktor Beljajev, kes leidis endale Saaremaalt kaasa ja jäi pärast raudtee ehitust siia elama. Taamal paistab depoo rongiga.
ERAKOGU

Ehituse eesmärk oli rajada Saaremaale sõjalisi objekte, eelkõige rannakaitsepatareisid ühendav raudteevõrk ja positsioonid raudteepatareide jaoks. Sõlmpunktiks sai Viki küla Kihelkonna lähistel, kust läksid liinid Kuressaarde, Sõrve, Atlasse, Jaagarahu sadamasse ning edasi Tagamõisa poolsaarele ja Pammanale. Kokku valmis 13 liini ja haru, mis kõik viisid lõpuks Vikile või said sealt alguse.

Plaanitud oli see eranditult militaarraudteena, mida mööda oleksid saanud positsioonidele liikuda raudteesuurtükid. Andmed selle kohta, et mõni suurtükk siia ka toodud oleks, puuduvad. Küll aga käis juba 1952. aastal selleks ajaks valmis olnud teeosal raudteematerjali ja sõjavarustuse vedu.

Nagu juba öeldud, oli tegemist rajatud raudtee sekundaarse funktsiooniga. Nimelt oli siinne autoteevõrk piisavalt hea, et väiksemaid väeosasid varustada. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et raudteed alles ei jäetud.

Kaasnes pentsikuid seiku

Tööd pidurdusid pärast 1953. aastat seoses raketitehnika arenguga. Otsustavatel kohtadel olevad inimesed leidsid, et mõttekam on rajada mõned raketibaasid, kui hoida üleval kulukat raudteevõrku. Ehitus katkes 1955. aastal. See tõi kaasa mõningaid pentsikuid seiku, näiteks Metsküla liini ehitus alles käis, kuid Sõrves võeti raudteed juba üles…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Endel Püüa, Raido Kahm