Tugiisiku leidmise keeruline tee

“Väikeses kogukonnas ei pruugi erivajadusega lapsele suvel tugiisiku leidmine olla sugugi kerge ettevõtmine,” kirjutab 11-aastase Martini ema Eve Muul.

Meie peres kasvab 11-aastane autismispektri häire, a-tüüpi autismi ja tähelepanu aktiivsushäirega noormees. Tema käib meil erikoolis, kus on poisil iga päev tegevust ja järelevalve. Nii jookseb meie rutiin esmapäevast reedeni, kaheksast viieni, septembrist maini. Aastasse mahuvad aga ka suvekuud ning ka siis tuleb eritähelepanu vajava lapsega midagi peale hakata. Fakt on, et isegi omaenda tööandjana ei saa ma endale kolme kuu pikkust puhkust kohe kuidagi lubada.

Lapsest hakkas kahju

Kui mul on vaba päev, siis me naljalt kodus ei istu – oleme küllaltki aktiivse eluviisiga. Kahjuks käin tööl graafiku alusel. Kui pean pika nädala tööl olema, tuleks lapsel suvel terved päevad kodus veeta. Mul lihtsalt hakkas oma lapsest kahju – see viiski meid abi otsima. Kuressaare perekodu juhataja Janne Tamm pakkus õnneks ise välja idee, et võiks ju proovida poisile suveks tugiisiku saamiseks taotlus esitada. Kiiresti tuli ka vastus: jah, sotsiaalkindlustusamet on nõus tugiisiku teenuse kasutamise hüvitama.

Kuna töö surus iga päev peale, eeldas see kiiremat lahenduse otsimist. Kirjutasin tugiisiku leidmiseks kuulutuse Helpificu keskkonda, mis aitab ühendada erivajadustega inimesed, kes oma igapäevategevustes abi vajavad, nendega, kes neid soovivad.

Helpficuga olin juba varem tuttav – olen ise võimalusel abipakkuja. Alati loen ka uusimaid kuulutusi nii abisoovijatelt kui ka abipakkujatelt. Kuna perekodu juhatajal hoobilt minu mure lahendamiseks midagi ega kedagi pakkuda ei olnud, kirjutasingi abipalve sellesse keskkonda.

Suureks õnneks leidsime tugiisiku, aga hoopis oma pere keskelt. Olgu öeldud, et tugiisiku teenuse osas on loetletud, kes seda teenust pakkuda ei tohi: ema, isa ja vanavanemad, kuna neil on juba seadusest tulenev kohustus oma lapse eest hoolt kanda. Lapse tädi aga juba tohib tugiisik olla. Niisiis saigi meie tugiisikuks minu enda õde.

Mure tuleviku pärast

Nüüd, tagantjärele mõeldes oli see parim valik. Mu laps ja mu õde (kel sünnipäev, muide, samal päeval, mis mu pojalgi) on alati ideaalselt läbi saanud ja mõtisklevad koos tähtsate maailmaasjade üle. Poeg ise on samuti üliõnnelik, et lisaks oma emale tegeleb temaga selline tore ja aktiivne inimene.

Lisaks sellele, et lapsel on keegi, kes on temaga koos, on tugiisiku teenusel meie pere jaoks veel üks suur pluss: neil päevadel, mil olen ise tööl, jõuab laps ikkagi füsioteraapiasse.

Olen asjade praeguse korraldusega väga rahul, kuid lähituleviku pärast ometi suures mures. 31. juuli seisuga lõppeb lapsel talle määratud puue ja sellega koos kõik senised võimalused ja soodustused. Ometi on pojale määratud diagnoos, millest ei parane – laps kasvab ja õpib koos sellega.

Erivajadusega lapse emana ei mõista ma, miks peab lastele määratud puudeid samamoodi iga kahe-kolme aasta tagant jälle tõestamas käima. Et kas on ikka veel sama olukord või on äkki imekombel toimunud tervenemine. Meil on avaldus puude pikendamiseks õigel ajal sisse antud ja nüüd loodame, et puuet pikendatakse ka uue korra järgi.

Tavakoolis, kus lapsi palju koos, ma oma last õppimas ette ei kujuta. See ebameeldiv kogemus on meil juba läbitud.

Paraku on valikute ring erivajadusega laste ja nende perede jaoks Kuressaares üsna kitsas. Sama kehtib paraku ka neile lastele aastaringselt toetavate teenuste pakkumise osas.