JUHTKIRI: Va murdja

Ammustel aegadel peeti hundi nime suhu võtmist tabuks. Et mitte kurja välja kutsuda, hüüti sutti võsavillemiks, kriimsilmaks, hallivatimeheks, metsakutsuks. Muinasjuttudes kujutatakse halli kasukaga elukat küll kurja, aga enamasti rumalavõitu loomana, kes oma kurjuse eest lõpuks paraja palga saab. Päris elu pole aga muinasjutt. Ahne ja juhmi eluka asemel luusib metsades ringi intelligentne kiskja, kes on palju kahju teinud ka meie maakonnas.

Alles see oli, möödunud aastal, kui Muhus murdis sealne hunt 70 lammast. Tõsi, selle võsavillemi lasi jahimees tänavu veebruaris maha. Värskeimad hundi vereteod tulid ilmsiks aga hoopis maakonna teises otsas, Jaagarahul. Seal tegi tapahimuline kiskja lõpu peale kümnele lambale.

Kui palju hunte võiks ja tohiks meie saartel elada? Selles osas oleme me, kahejalgsed, vägagi eri meelt – oleneb ju, millise mätta otsast vaadata. Ühed meist räägivad looduse tasakaalust ja leiavad, et paar hunti saare peale pole ju palju. Teised, kes lambaid või veiseid kasvatavad, leiavad, et ainuõige sute arv on null. Selge see – niikaua, kui tegutseb üksainuski võsavillem, peavad lähikonna karjakasvatajad ohtu kartes oma loomade pärast valvel olema.