|
Ühe Saaremaa perekonna elatud lugu Juhan Kask ja Minnie Piht –
Autor: SH
Reede, 08. juuni 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Alberta eestlastest esmaasunikud. Alljärgnev lugu pajatab Saaremaalt pärit Kaskede perekonna saatusest.
Selle autor on praegu Kanadas Montrealis elav ja töötav ajakirjanik Janet Kask, kes pani kirja oma vanavanemate keerulise ja raske, kuid see-eest äärmiselt huvitava eluloo. Kuna Janet eesti keelt ei valda, siis on originaaltekst kirjutatud inglise keeles, mistõttu esineb vigu eestikeelsete kohanimede kirjutamisel.
Lahkumine kodumaalt
Juhan (inglise päraselt John) Michael Kask ja tema naine Melanie (Minnie) Piht Kask emigreerusid Saaremaal asuvast Maasi vallast New Yorki XIX sajandi viimastel aastatel. Elama asuti linnaosas nimega Staten Island. Juhan rändas välja Pisike Pakila külast 1896. Minnie järgnes talle Vohma külast (tõenäoliselt on mõeldud tänapäeval Orissaare vallas asuvaid Väike-Pahila ja Võhma küla – toim) 1898. aastal.
New Yorgis asutas Juhan laevaehitusäri, mis tegutses küllaltki edukalt. Kuid meest ahvatlesid vabad maad Kanadas Albertas ja 1900. aastal otsustas perekond kolida elama Sylvan Lake’i (linn Alberta provintsi keskosas Red Deeri maakonnas – toim). Arhiivimaterjalid kõnelevad, et Saaremaalt pärit Kaskede pere oli kolmas eesti rahvusest perekond, kes asus elama Red Deeri.
Järgmiste aastate jooksul rändasid Saaremaalt välja ka Juhani ja Minnie õed-vennad, et ühineda Sylvan Lake’i lähistel tekkinud kogukonnaga. Väljarändajad olid Vassili ja Mihhail (Michael) Piht, Anton ja Aleksei (Alex) Kask ning Eliisabet (Elizabeth) Kask Wartnow ja tema abikaasa Mihkel – kõik nad saabusid Albertasse 1901. aastal.
Pihtide ja Kaskede suguvõsa meestele järgnesid Eestist nende abikaasad ja pruudid. Kõik nad rajasid Sylvan Lake’is asundustalud, v.a Anton Kask, kes liikus järgmisel aastal edasi maakonna keskusse Red Deeri.
Mõni aasta hiljem saabusid Kanadasse veel ka Minnie nooremad vennad-õed – Julia, Alex ja George. Kanadas muutsid Pihtid oma perekonnanime Waltersiks. See juhtus pärast seda, kui üks tööandja nimetas Vassilit eksikombel „Pete’iks“, kuna arvas, et Piht on tema eesnimi. Kuigi perekonnanime Walters täpne päritolu pole teada, võib oletada, et see tuletati eesnimest Vassili.
Uustalunike elu oli raske ja nad olid üksteisele toeks maade puhastamisel metsast ja palkmajade ehitamisel. Et oma üha kasvavaid majapidamisi rahastada, käisid mehed kaevandus- ja ehitustöödel. Paljud neist aitasid rajada Kanada transkontinentaalse raudtee liine (Canadian Pacific Railway – raudtee, mis ühendab Kanada ida- ja läänerannikut ning kulgeb Montrealist Vancouverini, ehitati peamiselt 1881–1885 – toim).
Väljeränne suureneb
Kuna Eestis muutus majanduslik ja poliitiline olukord üha keerulisemaks, suurenes väljaränne Põhja-Ameerikasse järgnevate aastate jooksul veelgi.
Rahulolematus tsaarivalitsuse ja selle venestamispoliitikaga ning majandusraskused, mis tegid maaomandamise väiketalunikele peaaegu võimatuks, olid peamised põhjused, mis sundisid inimesi XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Eestist lahkuma.
1903. aastaks oli Kanadas Sylvan Lake’i piirkonnas juba 22 eesti perekonda. Juhan Kask oli abiks kooli loomisel. Nimelt sai temast usaldusisik ja ta annetas kaks aakrit (1 aaker = 0,405 ha – toim) maad avaliku kooli (Norma Public School) loomiseks, mis avati 1903. aastal ja tegutses koolina kuni 1950-ndate aastateni. Samuti vastutas ta õpetaja tööle palkamise eest, kes õpetas lapsi inglise keeles.
1905. aasta Vene revolutsiooni lüüasaamine, erinevate revolutsiooniliste ja radikaalsete ideoloogiate – nagu näiteks Marxi ja Engelsi vaated – populaarsuse kasv ning Vene tsaarirežiimi ja baltisaksa mõisnikest maaomanike vastu suunatud eestlaste ülestõusu mahasurumine tõi endaga kaasa poliitiliste põgenike uue laine. Seekord oli väljarännanute seas ka hulgaliselt haritlasi ja nende idealistlikud vaated mõjutasid märkimisväärselt ka Alberta kogukonna agraarreformi. Asunikud kuivendasid soid ja asutasid ühistuid ja kooperatiive uue ideoloogia alusel.
Perekonna kasv ja uued väljakutsed
1906. aastaks oli Juhan ja Minnie Kase perekonda sündinud juba neli last: Julie, Marie, Olga ja John (Jack). Perel oli kogukonnas hea sotsiaalne ja majanduslik positsioon. Kuid Juhan oli väsimatu vaimuga inimene, kes vajas pidevalt uusi väljakutseid. Nimelt olid tema ja mõned ta sõbrad kuulnud uue transkontinentaalse raudtee Grand Trunk Pacific ehitamisest (1905. aastal alustati raudtee ehitusega, mis pidi ühendama Manitoba provintsi pealinna Winnipegi läänerannikuga – toim). Selle lõppjaam kavandati Vaikse ookeani rannikule Briti Columbiasse, kus tänapäeval asub linn nimega Prince Rupert.
Need uued võimalused, mis seoses sellega avanesid, viisid Kaskede perekonna lahkumiseni Sylvan Lake’ist. 1908. aastal lahkusid Juhan ja tema pere ning Minnie neli õde-venda Alberta provintsist. Uueks elukohaks sai Port Essington, Prince Ruperti läheduses asuv linn, kus Juhan juba ehitusel töötas ja kuhu perekonnale valmis ka suur maja.
Lühike naasmine kodumaale
Ka Prince Rupertis edenes Kaskede pere käekäik hästi. Kuid nagu paljud inimesed võõrsil, nii tundsid ka nemad suurt igatsust kodumaa ja sinna jäänud sugulaste järele. 1913. aastal langetasid Juhan ja Minnie ning nende neli last otsuse, et naasevad Saaremaale. Kodusaarel elas pere suvel majas, mille Juhan oli vanematelt päranduseks saanud, talvel aga Kuressaare linnas, mis on samuti tuntud Kingissepa nime all.
Kuid vastavalt sellele, kuidas Euroopas süvenes sõjaoht (oli ju aasta 1914 – toim), ja äratundmine, et elu Eestis pole Kanada eluga võrreldes kuigivõrd perspektiivikas, viis Juhani ja Minnie peagi mõttele, et õigem oleks Põhja-Ameerikasse tagasi pöörduda.
Nii sõitiski kogu Kaskede pere 1914. aastal Suurbritannias asuvast Liverpooli sadamast tagasi Kanadasse. Muide, tagasipöördumine toimus reisilaeval Lusitania, mille Saksa allveelaev vaid aasta hiljem uputas. (1915. aasta 7. mail uputas Briti lipu all sõitnud ookeaniauriku Saksa allveelaev U-20, pardal olnud 1959 inimesest hukkus 1198. See vahejuhtum oli üheks põhjuseks, miks USA 1917. aasta kevadel Saksamaale sõja kuulutas. – toim)
Taas Kanadas
Kaskede pere naasis Albertasse, seekord linnakesse nimega Tofield, kuhu Juhan rajas jahuveski. Juhani vend Anton (Tony) ja nääl Michael Walters kolisid elama naabrusse. Nii asutasid kolm meest äriettevõtte, mis sai nimeks Kask&Waltersi jahuveski ja puusepa äri (Kask&Walters Grist Mill and Carpentry Shop).
Mõni aasta hiljem tabas ettevõtet laastav tulekahju, kuid sõbrad ja kogukonnakaaslased olid abiks korjanduse läbiviimisel, et äri uuesti käima panna. Annetustena kogutud raha ja vend Alexilt saadud laenu abil suutis Juhan ettevõtte taas käivitada. 1918. aastal puhkenud ülemaailmse ja väga laastava gripiepideemia (ajaloos on see tuntud Hispaania gripi nime all, mis viis hauda 50–100 miljonit inimest, s.o 2,6–5,2% inimkonnast – toim) tagajärjel jäi Minnie noorem vend George Walters koos kahe väikese tütrega – Esther ja Ellen – leseks. Juhan ja Minnie otsustasid orvud lapsendada, misläbi perekond veelgi suurenes.
Saatuslikuks saanud seiklus
1919. aastaks oli puusepaäri ja jahutööstus taas edukalt käivitunud ning Juhan hakkas otsima uusi väljakutseid. Perekond kolis tagasi Prince Rupertisse. Kuid selle piirkonna varasem energia ja edumeelne vaimsus oli soiku vajunud. Väsimatu hingega Juhan vajas aga uusi väljakutseid ja nii võttiski ta seekord ette oma elu viimase ning suurima seiklusse.
„Nagu paljud tolle aja liberaalid oli ka minu isa koos mõne sõbraga väga sisse võetud maailmarevolutsiooni ideest ja uue sotsiaalse korra koidikust,“ kirjutas oma memuaarides Marie Kask Gerhardt-Olly. Juhan ja Minnie olid uurinud 1917. aasta Vene revolutsiooni algaastate progressiivseid arenguid, mil oli veel lootust, et sel autokraatlikul ja korrumpeerunud maal, mida nemad mäletasid, võib tekkida reaalne vabadus. Seepärast langetaski Juhan otsuse minna Ameerika Ühendriikides loodud kompanii koosseisus Siberisse.
Kõne all olev kompanii, mille juhiks oli USA tööerakondlane Bill Haywood, koosnes väga erineva saatusega ja erinevat elukutset omavatest inimestest. Nende eesmärgiks oli minna Kemerovo piirkonda, kus nad kavatsesid rajada kaevanduse ja põllumajandusliku kooperatiivi. Kui ettevõtmine oli juba jalad alla saanud, siis pidid Minnie ja perekonna noorem tütar Ellen Juhanile Siberisse järele sõitma.
Nii koliski kogu pere 1923. aastal Kanada läänerannikul asuvasse Vancouverisse, kust Juhan sõitis Siberisse. Selleks ajaks oli Kaskede pere kõige vanem laps juba keskkooli lõpetanud ja astus ülikooli. Muide, Marie Kask oli esimene naine, kes sai Alberta ülikooli M.A. (Master of Arts, humanitaarteaduste magister – toim) teaduskraadi. Kuid juba 1923. aasta sügisel sai perekond muserdava teate, et Juhan oli Siberis surnud kopsupõletikku. Ta oli siis vaid 52-aastane.
Edasised aastad
Pärast perepea surma otsustas perekond asuda elama Vancouveri lähistele, kuhu ehitati kaks elumaja. Mina olin üks neist õnnelikest lastest, kel õnnestus varane lapsepõlv seal mööda saata.
Minnie Kask suri 1956. aastal, olles 83-aastane. Kolm aastat varem oli müüdud Lochdale’i kinnistu, kus pere oli elanud kolm aastakümmet. Juhani ja Minnie järglaste esimene põlvkond abiellus ning asus elama Lääne-Kanada erinevatesse piirkondadesse.
Janet Kask
|
RSS