|
Sadama-aida ajaloost ja tänapäevast
Autor: Eva Kumpas
Reede, 20. juuli 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Rõõmustav on märkida, et taas on ühele vanale ehitisele uus elu sisse puhutud. Sadama-ait Veski tänaval seisis aastaid kasutuna, kuni AS Kuressaare Sanatoorium hoone ära ostis. Juba sel suvel on seal võimalik näha Kuressaare Linnateatri etendust „Reigi õpetaja”. Mis oli see unustatud sadama-ait kunagi varem ning millal see hoone Kuressaarde ehitati? Vastuse saamisel olid suureks abiks ajaloolane Bruno Pao ning Saaremaa Muuseumi arhiivi dokumendid.
Alustuseks võib märkida, et Kuressaares on enim tuntud hoopis teine ajalooline kaubandusotstarbeline hoone – 1663. aastal valminud Kuressaare vaekoda, mida kasutati sadamalinnale omaselt kaupade kaalumiseks (seal asusid linna tembeldatud kaalud), maksustamiseks, kehtivate kaalude ja mõõtude kontrollimiseks ning kauba hoidmiseks.
Samal aastal, mil sai valmis vaekoda, ehitati krahv de la Gardie initsiatiivil sadama lähedusse ka eksportkaupade ladustamiseks sadama-ait. Algul täitis see Rootsi riigi sisekaubanduse vajadusi.
Hoone tähtsus kasvas Vene ajal
Sadama-aida tähtsus kasvas pärast Põhjasõda, kui Kures
saarde elama asunud Pärnu kaupmees Johann Schmidt ostis sealt lähedusest 18. sajandil esimesed maavaldused ja hakkas sadama-aita ladustama eksportvilja.
Oma valdused ja kaubamaja pärandas ta edasi suguvõsa liinis Cristoph Friedrich
Schmidtile, kes oli äritegemist õppinud Inglismaal ning kelle käe all läks ka Kuressaares jõudsalt käima merekaubandus ja laevaehitus.
Sadama-aita tõid sügisel ümberkaudsed mõisad oma müügiteravilja, põhiliselt rukist, mis ladustati seal salvedesse ja jäi ootama kevadet. Kevadel olid hinnad kõrgemad ja võis hakata vilja välja vedama. Selleks tuli kasutada madala põhjaga, mööda kanalit aida juurde pääsevaid veopaate ehk rahvakeeli parsasid, millega viidi vili reidil ankrus seisvale suuremale laevale.
Ühe laeva täitmine viljaga võttis aega umbes 4 päeva. Saaremaa rehtedes kuivatatud, kergelt suitsumaitseline ja pikaajalise säilivusega vili transporditi enamasti Lääne-Euroopasse, Venemaale ja mujalegi.
Konkurentsi tugevnemine
Cristoph Friedrich Schmidt oli edukas ärimees, aga kahjuks ei osutunud nii edukaks tema poeg Constantin, kellele olid tugevateks konkurentideks noorema põlvkonna kaupmehed Grubener, Rahr ja ka Kuressaarde elama asunud vene kaupmehed. Neist edukaimaks osutus Holostov, kes oli tol ajal linnas jõuliselt tegutsema hakanud.
1842. aastal kolis Constantin ära Pärnusse, aga tema vend August Schmidt lasi ehitada sadama-aidale juurdeehituse, kus alustas tööd esimene auruveski Saaremaal.
Auruveski periood
August Schmidti töö jätkajaks sai tema poeg Oscar Schmidt. Auruveskil olid suured eelised siiani tegutsenud tuuleveskite ees, kuna sõltumata tuule tugevusest käis töö iga ilmaga.
Hea jahu järele oli suur nõudlus kohalike pagarite hulgas. Nendes pagariärides alustati tööd varahommikul ja kui aknaluugid valla löödi, täitus linn hommikuti imepärase sooja saia lõhnaga.
Saialõhn meelitas oma üürikorteritest ja pansionaatidest välja ka patisaksad, kes juba sel ajal olid kokku sõitnud Kuressaarde, et siin tervekstegevaid mudavanne võtta. Esimene mudaravila asus kohas, kus praegu on Rüütli spaa.
Uued naabrid
19. sajandi teisel poolel sai sadama-ait uued naabrid – lähedusse kasvasid väikesest parkalitöökojast Wildenbergi nahavabriku hooned. Aastate jooksul laienes vabrik põhiliselt Töö tänava poole. 19.–20. sajandi linnakaartidelt on näha, et see kvartal oli jagatud kaheks ebavõrdseks osaks: väiksem osa, Abaja-Veski tänava piiril, kuulus Oscar Schmidti jahuveskile ning suurem osa Wildenbergi nahavabrikule.
Nahavabriku krundil olid mitmed tootmis- ja laohooned ning parimatel aegadel töötas seal kuni 300 töölist. Toornahku toodi kohale Argentiinast, parkimiseks vajalikku punase puu koort aga Aafrikast.
1915. aastal hävis nahavabrik tulekahjus, mõnedel andmetel lasti hoopis venelaste poolt õhku, et vältida selle sakslaste kätte langemist. Pärast ei ole neid hooneid enam taastatud.
1935. aastal nahavabriku varemed lammutati ning kivid kasutati suures osas Töö tänava ja kogu mereäärse ala täiteks. Sadama-ait aga jäi omale kohale, 1921. aastal sai sellest ETK (hilisema nimetusega ETKVL) mahukas ladu Saaremaal.
Hoone uus elu
Aastaid tühjana seisnud sadama-aida omandas AS Kuressaare Sanatoorium aastal 2003. Soov oli hoone aastate jooksul restaureerida ning kasutusele võtta. On jõutud esimese projektlahenduseni, aga arutelu jätkub, kuna püütakse leida hoone kasutuseks parim lahendus. Küll aga saab sel suvel näha ajaloolist murdpaekivist ehitist ka seestpoolt. Nimelt Veski tänavana sadama-aidas mängitakse Kuressaare Linnateatri etendust „Reigi õpetaja”.
Kui Aino Kallase raamatukangelane Jonas Kempe 1642. aastal Rootsist Hiiumaale jõudis, et Reigi külas õpetajaametit pidama hakata, oli veel mõnikümmend aastat aega selleni, kui esimene sadama-aidast lossitud viljalastis laev Kuressaarest Rootsi poole teele asus. Aga loodetavasti on selle vana aida seinad toeks, et see 17. sajandil toimuv lugu ehedalt ja tõepäraselt meieni jõuab.
|
RSS