|
Sõrve tuletorniring
Autor: Bruno Pao
Reede, 27. juuli 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Säärele. Loodeninalt Säärele liikudes kohtame mere pool küljes veel ühte torni. Sääre küla piiril seisab tihedas puudesalus vana maanteelõigu ääres aastail 1940–41 ehitatud nn. Stebeli rannakaitsepatarei raudbetoonist vaatlus- ja mõõtetorn.
See kümne meetri kõrgune ja kolmekorruseline torn on välisküljelt maskeeritud maakividega hollandi tüüpi tuuliku kereks.
Sõjategevuse ajal 1941. aasta sügisel oli torni ümbrus veel suhteliselt lage ja merevaade hea, kuid moodne kaugusemõõtmise optiline aparatuur ja sideliinid kõrvalasuva komandopunkriga polnud veel töökorras ja Irbe väina ilmunud vaenlase laevade pihta tõkketule juhtimiseks kasutati ajutist torni Sääre mõisa pargis. Säilinud raudbetoontorni kõrval on näha veel raadiomasti ja õhutõrje-kuulipilduja betoonalused.
Üle kahekümne meetrise läbimõõduga komandopunkri veega uppunud siseruumis on veel alles suure haamriga purustatud suuremõõtmeline mehaanilise ajamiga arvuti, mis vaatlustulemuste andmete põhjal pidi määrama 180 mm patarei sihtnurgad. Praegu ehk kõlbab vaatetorn militaarmälestisena veel varesepesade vaatlusteks. Sõrve mõisa kunagise laevaehituseks hoitud tammemetsa asemele on sirgunud uus lehtpuumets, kus noored tammedki pole haruldased ja kõdumaal roomavad viinamäe teod.
Kuulsa patarei suurtükialused ja teenindusruumid asuvad vasakul pool teed võsastunud metsas, kuhu autoga enam ligi ei pääse. Pealegi on maa alla ehitatud ruumid vett täis.
Peamiselt Sõrve sõjasündmuste ajalugu kajastavat näitust võib vaadelda Esimese maailmasõja aegsete suurtüki aluste piirkonnas, praeguse piirivalve kordoni värava lähedal sisustatud Ajalootoas, mille ekspositsiooni on kokku korjanud koduloolased Mati Martinson ja Tõnu Veldre.
Muutunud Sääre
Poolsaare lõpus asunud Sääre küla oma majade ja kalasadamaga on lakanud olemast. Säilinud on osa tuletorni teenindushoonetest ja tekkinud uued, turistide vajadusi rahuldavaid ehitised. Viiekümne kahe meetri kõrgune sihvakas mustvalge kooniline raudbetoonist tuletorn valmis 1960. aastal ja on samas paigas alates 1646. aastast juba kuues valgust heitev meremärk.
Esimene puidust raamistikul tõsteroo otsale ketiga riputatud tulekorv ehk viipetulepaak rajati Rootsi sõjalaevastiku ja kaubandusliku meresõidu turvalisuse vajadusi silmas pidades. Vanal, 1650. aasta Saaremaa kaardil on Sõrve sääre otsale joonistatud juba kivist neljatahuline tuletorni kujutis.
Viimane kivist tuletorn, mis ehitati 1770, õhiti 24. novembril 1944. Sõja järel seisis neemel kümmekond aastat püramiidjas puidust majakas, mille nurgapostide betoneeritud augud on praeguse tuletorni kõrval näha.
Vaatamist väärivad ka vana telliskividest kahe suure korstnaga saun, kus soojendati ka mereõnnetusest päästetud alajahtunud meresõitjaid ning kahekordne tuletorni teenistujate elamu, mis on erastatud, aga veel korrastamata.
Tuletornist lõunas ulatuvad üle neeme endise merepäästejaama sillad, mida mööda sai lasta kahepoolsete väravatega paadikuurist kogukat päästepaati kas Liivi lahte või Läänemerre. Selle lähedal märkame veel Vene piirivalve toetuspunkti betoonjäänuseid. Meri võtab siin maad vähemaks või toob juurde ega anna armu ka kividele, rääkimata betoonist ja laevavrakkidest. Kaugele Irbe väina ulatuvaid „tükimaid” ja madalikke armastavad kormoranid, kellele maitseb isegi noor angerjas.
Vaatamisväärsusena on Sõrve sääre otsal mitmepalgeline meri ja aina kitsamaks ahenev maasäär, mida meri loobib siia-sinna nagu rõõmus koer saba. Puhas mereõhk ja eriline, seljataga sulguva maasääre kadumine ja ees, pisut kurakätt avanev lõpmatuse tunne jäävad kauaks meelde.
Mõntu ja Kaavi
Säärelt lahkudes näeme mõlemal pool teed veel Sõrve ilmajaama, mille nimetamist oleme harjunud kuulama ilmateadetes. Ikka puhub siin tugevam tuul kui mujal ja sügisel on see kõige soojem paik Eestis. Vasakule jääb küngas, millel on kaks tahvlit tekstidega: üks vene, teine saksa poolelt, mis jutustavad kangelaslikust võitlusest Teise maailmasõja ajal. Vastasseisud on haihtunud, kuid mälestused jäävad.
Ees seisab teekond läbi laastatud külade ja isepäi jäetud maastiku, mille nukrust leevendavad üksikud rannaäärsed suvilad. Paremat kätt saadab meid angerjameri, mille keskus enne sõda oli Mõntu sadam.
Üheksakümmend aastat tagasi sõjaliseks otstarbeks ehitatud sild on ümber ehitatud kala- ja reisisadamaks, mille kaudu peetakse ühendust Kuramaal asuva Ventspilsi sadamaga.
Siin on tegutsevad sadamatuled – liitsihi majakad ja muulituli. Sadamasilla alguses vana pooppuu all seisab mälestuskivi neile sõrulastele, kes 1944. aasta sügisel sõja jalust Saksamaale viidi ja seal suuri kannatusi läbi elasid. Ja paljud neist ei pääsenud enam oma kodukohta elama. See oli Sõrve poolsaare asustuse vähenemise üks põhjusi. Ka hiilgavast Mõntu mõisast on järel umbekasvav park.
Pikemalt sellest paigast olen kirjutanud raamatus „Sõrve sääre otsa lood”. Hoopiski on aga märkamata jäänud Sõrve kalurikolhoosi kunagine keskus Kaa-vi, kus ranna piirkonnas kasvavad ootamatult lopsakad põõsad ja puud. Seal seisab liivakünkal ka paljudele tundmata Kaavi majakas. See on üks neist kivikbetoonist neljatahulistest tuletornidest, mis ehitati 1954. aastal.
See kujutab enesest Loodeninal seisva majaka kaksikvenda. Arvatavasti oli Kaavi majaka, mille laterna kõrgus merepinnalt kakskümmend meetrit, püstitamise vajadus seotud omal ajal Väina jõe suudmes Daugavgrivas dislokatseerivate sõjalaevade õppetegevusega Ruhnu saare lähistel. Praegu on tuli nähtav kuue miili kaugusele.
Kaavi endise kalasadama teelt võime silmata silla otsal muistse stiiliga suplusmaja, mis kuulub küll eraisikule, kuid eemalt vaatamise eest raha ei küsita.
Lõu lahe sihtliini ülemine majakas – Anseküla
Üle Viieristi, kus võib näha suurepärast muistset rannaastangut haruldaste tuhkpihkakatega jõuame Vintri, Hindu ja Kaimri kaudu Ansekülla, endise kirikukihelkonna keskusesse ... Kirik ise oli muudetud sõja ajal laskemoona laoks ja sakslased lasid selle taganedes õhku. Hävis ka torn, kus varem lääneküljel asus aknaorvas plinktule latern. 1953. ehitati samale kohale kivikbetoonist neljatahuline tuletorn, mis puude kasvades osutus madalaks.
Möödunud aastal ehitati selle torni peale terasest sõrestikkõrgendus, mis aga osutus liiga raskeks ja hakkas toetuspinnal murendama kunagi halvasti valatud kivikbetooni. Tehti uus kergem sõrestik, mis väljapoolt kaeti ja nüüd on tornis oleval laternal vajalik kõrgus, kuid tuletorni väljanägemine on ebatavaliselt harjumatu. Tundub, nagu oleks tegu ajutise majakaga.
Samas kirikuaias on aga vaadata mälestuskivi asjaloost tuntud pastorile ja laulikule Martin Kõrberile (1817–1893), kes on kirjutanud mitmed raamatud Saaremaa vanemast ajaloost. Ta oli aastatel 1846–1875 Anseküla pastor, kes viljeledes agaralt koorilaulu, korraldas kohapeal ka ühe esimese eestlaste laulupidudest.
Siin, Salme valla valdustes lõpebki meie Sõrve tuletorni ring, mis edaspidi võiks olla aluseks uuele Abruka, Sääretuki, Allirahu, Laidunina, Kübassaar- ja Viirelaiu majakaterannal uitamisele.
(algus 13. juuli Oma Saare numbris)
|
RSS