|
Mälestusi aegade tagant. Lugu ühest vanast kaardist
Autor: SH
Laupäev, 09. veebruar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Mulle sattus kätte üks vanaaegne Saaremaa kaart. Kohanimed on sellel saksa keeles. Praeguseks oleme juba unustanud, et olime alamrahvas ja varasematel aegadel kõlas meie keel vaid mõisatallides ja köögis.
Kui aga sakstele toitu lauale kanti, siis purssisid maatüdrukud kadakasakslikku keelt: “Kom heer koerajalg! Vas vilkst du vasikajalg!”
Kaardil on Leisi nimeks Laisberg. Triigi mõisa lähedal oli neil Peckerort. Jaani kirik St. Johannis.
Karris ehk kuulus Karja kirik
Kõige üle troonib kaardil paksult trükitud Karris – Karja kirik. Kirikusse pidi rahvas tulema hingeharimisele. Kui aga saks maamehele peksa andis, siis lohutas ta: “Ega siis hing hukka lähe, kui ihu hirmu saab!”
Kolme kilomeetri kaugusel kirikust asub Karja mõis – kaar-dil on see tähistatud nimega Karrishof. Suur tee läheb mööda kruusast mäge, mille ääres mõisaid ridamisi. Külasid pole märgitud. Nendes ju teomehed, mis neist märkida. Tee keerab saksakeelse mäe lõppedes. Alev on praegu Leisimäe peal. Siis trügib tee üle jõe. Millest oli jõel sild? Loomulikult puust, sest see koht on Saaremaa ääreala, puu on talupoja raud.
Miks läks suur tee Soelani, Pammani? Aadu Hindi raamatus “Vesse poeg” on juttu Pammas valitsenud eestlaste vanemast Vessest. Pamma meeste merelemineku koht olla Pammanal olnud. Meri oli ju aken teistesse maadesse…
Kuidas kaart tekkis?
Tee äärde jääb Parametsa. Kaar-dil on see koht tähistatud nimega Parrasmetsa. Kas pardad või parred? Või hoopiski selline paras mets, kust sai puid nii parte kui parraste jaoks?
Kuidas see kaart kaardistati? Saksad pidid selleks maakohad ratsahobustel läbi sõitma. Olid vist vintsked mehed. Selliste ruugete vuntsidega, ratsapiits käes ja säärsaapad jalas, suus kangelt kõneldav maakeel: “Sina vötap müts maha!”
Ratsamehe järel kalpsasid hagijad. Mees mõtles: kui sest kaardist ka ehk asja ei saa, siis jänese ehk saab õhtuks kööki viia. Ega Saare parunipoegi saadud hellitada, põllud viletsad, lapsi oli mõisnikul küllalt. Kindlasti pidid mõisapojad ratsutamise ja ka jahipidamise juba varakult selgeks õppima.
Millal see kaart valmis, pole teada. Leppemärkidest paistab, et kaardil on kujutatud kaks kihelkonda. Karja omad on tumedad ruudud, Jaani kihelkonna mõisad on aga märgitud heledate ruutudega. Kiriku märk on ümmargune, rist peal.
Kaardil olevaid nimesid tuleks hoolega lugeda! Sugupuu-uurijad peaksid nimesid vist kindlasti teadma, kuna neil on tõenäoliselt sellega kokkupuudet olnud.
Ühest vanast legendist
Leisi jõe suubumiskoht on kaar-dil valesti märgitud. See jõgi ei lähe Triigini. Suubub merre Leisi veski taga. Triigini jõudvat jõge aga kaardil polegi. Looduses on see alles. Kui uskuda legendi, millest räägiti raadios, siis oli jõgi seal kohas umbes 800 aastat tagasi lai ja madal. Tüma maa kallastel.
Selle Triiki suubuva jõega on selline legend, mille pajatas üks ajakirjanik, kui otsis märke kuulsatest Sõrve nõidadest. Ta rääkis Kuulandi jõest. Koht on praegugi olemas, kuid täna on jõest tehtud magistraalkraav.
800 aastat tagasi võis seal metsi olla rohkem. Ei olnud seal Karja kirikut. Vist oli poolik maalinn, sest on ju säilinud nimetus Linnaka küla. Olnud
saarlaste vabadusvõitlus rüütlite vastu.
Oli selle suure tapluse eelne aeg, kus sakslased Vesse kinni võtsid. Mehed läksid sõtta vallutajate vastu, naised tulid neid saatma. Mehed tulid üle Kuulandi jõe, naised jäänud teisele kaldale nutma. Nutsid nii, et jõgi hakkas naiste silmaveest üle kallaste tulema.
Sellest olevat ka selle jõe ääred kuni tänaseni vesised. Võib-olla pole seda jõge sakste koostatud kaardile märgitud seepärast, et saksad kui vallutajad ei tahtnud alamrahva pisaratest tekkinud jõge kuskile üles tähendada…
Aleviku saamislugu
Maarahvale tehti selgeks, et Vene tsaari võim ja Vene tsaari kiriku usk on ainuõiged. Selleks tuli Leisi õigeusu kirik ehitada. Et aga rahvas kirikust mööda ei läheks, selleks püstitati kirik otse tee peale. Praegugi tuleb tee Leisi vallamaja juurest jõnksuga kirikust mööda alevi poole.
Kus täpselt Leisi mõis asus, seda ma ei tea. Seda tuleks Albert Seppeli (tuntud kodu-uurija, Leisi algkooli direktor aastail 1938–1941 – toim) kirjatöödest uurida. See mees jättis sügavad jäljed kogu selle piirkonna kultuurilukku.
Leisi alevik1 hakkas aga koguma-kasvama siis, kui saabus kapitalism. Siis siluti teehöövliga varem roopaline olnud tee, mistõttu Kuressaare linnast sai isegi omnibussiga alevisse kohale sõita.
Leisi VIP-id
Lapsepõlvest alates sain teadma ja tundma ka selle kandi eliiti. Neist lihtsalt polnud pääsu, sest nende nimed olid kodustel ja külaelanikel pidevalt suus.
Üksti Anton – Leisi praeguse vallamaja ehitaja. Immof2 – juustutöökoja omanik. Kadarikul oli jõe peal veski. Bartelsil oli aga kauplus. Sass ehitas kuulsa Sassi maja. Ka Kopamees oli mingi asjamees. Ja Kiku töötas jälle villkopaga (tegu on ämbritaolise seadeldisega, millega aleviku peldikuid tühjendati – toim). Karla Grepp3 oli piltnik.
Sassil oli tanta (nii kutsusid kohalikud paksu naisterahvast; säärane olevat olnud Sassi abikaasa). Tantal oli imelik suur lind. See lind oli veel 1943. aastal alles. Selle hääl oli Leisi alevi tunnushääl. Lind ikka karjus – vauu! vauu!
Alevisse ei sõitnud talumees sõnnikusel vankril, ikke taheti puhtamalt ja kultuursemalt sellesse kultuurikeskusse sõita. Patisaksad jalutasid ju argipäevitigi mööda alevikku ringi. Selliselt välgatab mulle aegade tagune Leisi alevik, mis kaardil märgitud nimega Laisberg.
Teada on, et veel XIX sajandi keskpaiku oli praeguse Leisi aleviku kohal tihe männimets. Üksnes praeguse parkimisplatsi asukohal olevat seisnud mõisa kõrts, millest sadakond meetrit Triigi poole asunud väike popsikoht – mõisa moonakamaja. Asula tekkis Leisi tänu vene õigeusu kui ametliku riigiusu sissetoomisele XIX sajandi keskel. Leisi kirik sai valmis 1873. aastal. Enne seda oli Leisis väike puukirik.
Leisi aleviku kiirele kasvule aidanud kaasa õigeusu preester Dionissi Samon*. Nimelt pannud see aktiivne preester pärast koguduse maja valmimist 1906. aastal ajalehtedesse kuulutused, et Leisi vajab kaupmehi, pagareid, riidevärvalit, apteekrit ja igasugu muid meistrimehi. Preestri üleskutsel oli rohkesti järgijaid.
*Dionissi Samon – sünd 30. sept 1871 Vändras köstri peres. Lõpetas Riia vaimuliku seminari. 1896. a pühitseti diakoniks ja seejärel preestriks. Aastail 1897–1919 teenis Leisis, pärast seda asus elama Tallinna ja oli EAÕK süsteemis erinevatel ametikohtadel. Suri 22. juulil 1950, maetud Tallinna siselinna kalmistule (vt Andrei Sõtšov “Eesti Õigeusu piiskopkonna halduskorraldus vaimulikkond aastail 1945–1953”, magistritöö, Tartu 2004).
Tõenäoliselt on mõeldud Saaremaa ühte tuntumat juustumeistrit Adolf Imhofi (1867–1941).
Karl Grepp – sünd 20. augustil 1900 Leisi vallas Olga külas Sepa talus. Tema isa Eduard oli ettevõtlik ja andekas mehaanik. Leisi piirkonna (ja ka kogu Põhja-Saaremaa) tunnustatud päevapiltnikuks kujunes K. Grepp Eesti vabariigi ajal. Tema tööpiirkonnaks oli Saaremaa põhjaranniku ala Mustjala valla Panga külast kuni Pöide valla Haapsu külani, Kuressaare suunas aga kuni Kaarmani. K. Greppi peetakse Saaremaa üheks pikaajalisemaks fotograafiks, sel alal tegutses ta veel 1970. aastate alguses. Suri 5. novembril 1973. Põhiline osa K. Grepi fotopärandist on täna hoiul Leisis tema poja Tõnu Grepi kodus (vt Endel Püüa “Saaremaa fotograafid 1864–1940, Saaremaa Muuseumi toimetised, Kuressaare 2002).
|
RSS