|
Tänane päev möödanikus
Autor: Urmas Kiil
Laupäev, 09. veebruar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Üheksakümmend aastat tagasi, veebruari alguses aastal 1918 teostati Venemaal, mille koosseisus Eesti veel viimaseid nädalaid oli, kalendrireform – Juliuse kalendrilt mindi üle Gregoriuse kalendrile. See tähendas, et 1918. aasta 31. jaanuarile järgnes mitte 1. veebruar, vaid 14. veebruar. Tõsi, Saare-, Muhu- ja Hiiumaad see reform ei puudutanud, kuna Saksa keisririik oli Lääne-Eesti saared juba 1917. aasta sügisel okupeerinud, mistõttu võeti ka uus kalender neis piirkondades vastu mõnevõrra varem.
Rooma kuulus riigimees ja valitseja Julius Caesar (elas aastail 100 e.m.a – 44 e.m.a) oli see mees, kes 46. aastal e.m.a võttis kasutusele kalendri, mida rahvasuus hakatigi Juliuse kalendriks kutsuma. Selle kalendri järgi oli aastas 365 päeva, iga neljas aasta oli aga liigpäevaga ja selle pikkuseks oli 366 päeva. Aasta keskmiseks pikkuseks kujunes nii 365,25 päeva, mis on umbes 11 minutit pikem kui astronoomiline aasta. See omakorda aga tähendas, et iga 128 aasta möödudes tiksus täis veel üks lisapäev.
Kuid aastal 1582, see oli vaid 16 sajandit hiljem, otsustas paavst Gregorius XIII (oli võimul 1572–1585) selle segaduse lõpetada. Põhjuseks olnud asjaolu, et tolleks ajaks olevat olnud märgatav, et aastaajad (kevad, suvi, sügis, talv) on kuude suhtes (so jaanuar, veebruar, märts jne) mõnevõrra triivinud. Uue, Gregoriuse kalendri järgi on sajandi viimane aasta, st tähendab aasta, mis lõpeb vähemalt kahe nulliga, liigaasta vaid siis, kui seda aastat tähistav number jagub täpselt neljaga (1600, 2000, 2400 jne). Selline ajaarvestus teeb kalendriaasta keskmise pikkuse enam-vähem sama pikaks, kui seda on astronoomiline aasta.
Kuni 1918. aasta veebruarini kasutas Venemaa ametlikult Juliuse ehk vana kalendrit. Seletatav on see ehk tahtmatusega mitte järgida katoliku usu maid, kus uus kalender kiiresti kehtestati. Kuid 1917. aasta sügisel usurpeerisid Venemaal võimu kommunistid eesotsas Leniniga.
Nemad püüdsid vana ühiskonnaga lõpparve teha ja nii nad järgisidki Rooma paavsti nõuannet ning läksid üle uuele kalendrile. Vene kirik seda heaks ei kiitnud ja seepärast ongi kiriklik kalender Venemaal umbes kaks nädalat ametlikust ajaarvamisest maas. Mis aga puutub kommunistidesse, siis nende puhul tekitas kalendri reformimine ka ühe kurioosumi – nemad tegid oma nn Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal; uue kalendri järgi tuli seda sündmust aga tähistada hoopiski novembrikuu alguses.
Ka paljudes protestantlikes riikides, kus ametlikud võimud katoliku kirikuga vastuolus olid, ei võetud uut kalendrit kohe vastu. Suurbritannias näiteks hakkas Gregoriuse kalender kehtima alles 1752. ning Rootsis 1753. aastal.
Seitsmekümne viie aasta tagune aeg, 1933. aasta veebruari algus, on Euroopa ja tõenäoliselt ka kogu inimkonna ajaloos üks võikamaid ja tumedamaid. Nimelt hakkas just siis Saksamaal tegutsema Adolf Hitleri moodustatud uus valitsus.
Täna tasuks meenutada, et Saksa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, mille juhiks alates 1921. aastast Hitler oli, oli kord juba üritanud võimule tulla – see oli 1923. aasta novembris, mil Baierimaal leidis aset natside korraldatud riigipöördekatse. See katse aga ebaõnnestus. Pärast seda võttis Hitler endale uue eesmärgi – võimule tuleb jõuda vaid seaduslikul teel, kasutades selleks kõiki demokraatia pakutavaid võimalusi. Ja nii oligi.
1932. aasta suvel toimunud üldvalimiste tagajärjel said natsid Weimari vabariigi parlamendis suurima esindatuse. Tõsi, neil polnud seal absoluutset enamust. Kuid natside poolt hääletas siiski veidi üle 30 miljoni sakslase, mis oli enam kui kolmandik valijatest. Need inimesed andsid hääle erakonna poolt, kes nimetas end patriootlikuks erakonnaks, kes kinnitas, et “Saksamaa peab kuuluma vaid sakslastele”, kes lubas lahendada nn juudiküsimuse ja majanduskriisis vaevlevas riigis “korra majja lüüa”.
Pärast 1932. aasta juulis toimunud valimisi püüdis Hitler end näidata kui “mõõdukat” valitsejat, keda ei huvita mitte tema partei kitsarinnalised huvid, vaid kes eelkõige muretseb rahva kui terviku heaolu pärast. Nii rääkis ta pidevalt vaesuse käes vaevlevatest töölistest ja pensionäridest, sellest, kui palju on riigis nälgivaid lapsi jne. Samal ajal aga toimusid Weimari vabariigi ladvikus salajased kulissidetagused mängud.
Nii jõudiski kätte aeg, mil tookordne kantsler Franz von Papen jõudis järeldusele, et Hitlerile võiks pakkuda kantsleri ametikohta, kuid seda tingimusel, et tema, von Papen, jääks asekantsleri kohale. Peale selle seati veel tingimuseks, et uue koalitsioonivalitsuse koosseisu kuuluvad peale Hitleri vaid kaks natsistliku partei esindajat – Göring ja Wilhelm von Frick. Franz von Papen oli just see mees, kes veenis Weimari vabariigi raugastunud presidenti, 84-aastast Paul von Hindenburgi selles, et ta teeks just Hitlerile ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks.
Nii algas Saksamaa ajaloo üks suuremaid tragöödiaid – Hitleri võimuga kaasnesid terror, hävituslaagrid ja vallutussõjad. Möödus vaid 12 aastat ja kolm kuud ning Hitler sooritas Berliini ühes keldris enesetapu, kuid enne seda olid tema süül hukkunud miljonid inimesed.
|
RSS