|
Viikingid ja Saaremaa
Autor: Kalle Kesküla
Laupäev, 16. veebruar 2008
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Ajaloouurija KALLE KESKÜLA jätkab viikingite ja Saaremaa-teemaliste lugude sarja. Varasemad lood vt Oma Saar 11. jaanuar “Viikingid ja nende ajastu” ja 25. jaanuar “Kurelased…”
Viikingite retked viisid Skandinaaviast välja palju aktiivseid inimesi. See rahvuslik aadrilaskmine aga hakkas neid maid nõrgestama ja 11. sajandil võõrsile pagemise hoog rauges. Samal ajal hoogustus Läänemere idakalda viikingielu.
Pärast Knut Suure surma 1035. aastal lagunes Anglia-Taani-Norra-Rootsi ühendkuningriik, Skandinaaviat hakati ristiusustama. Taani jäi nõrgaks, seal käisid kätt harjutamas Läänemere idakalda viikingid. Rootsis puhkes kodusõda götalaste ja svealaste vahel.
Islandi ja Gröönimaa kirikupeaks ordineeriti Hamburg-Bremeni peapiiskop. Liivimaa tulevane piiskop Albert (u 1165–1229) tuli ajalooareenile sealtsamast. Elbe ja Weseri jõe kallastelt lähtusid Rooma impeeriumi lagunedes germaanlaste lääne-retked, algas viikingiajastu eelmäng. Viikingite algkodu ja Kristuse sõjateenistuse vendade sünnimaa langevad kokku mitte päris juhuslikult – viimastel oli esimestelt nii mõndagi õppida. Siitkaudu saab selgemaks ka Saaremaa ajalugu.
Saarlaste sõjakus oli tuntud
Saaremaad tunti viikingiajal hästi. Peapiiskop Bremeni Adam1 rääkis juba 11. sajandi keskel Saaremaale sõitvatest kaubitsejatest ja tunnustas meie meremehi, kelle retked Saare maakonna kehvast maapinnast hoolimata jõukaks teinud on.
Skandinaavia mõju vähenedes kasvas saarlaste sõjakus, 1187. aasta augustis rüüstati koos kurelastega Rootsi pealinna Sigtunat. Selle röövretke teejuhtideks võisid olla ka rannarootslased2 – Eesti randadesse elama asunud talupoegade hulgas võis olla endisi varjaage.
Henrik kirjutab oma Liivimaa kroonikas: Kui piiskop Albert 1203. aastal Taani kuningriiki Listeri maakonda (nüüd osa Blekinge maakonnast Lõuna-Rootsis) jõudis, leidis ta sealt eest saarlased 16 laevaga, kes äsja olid põletanud ühe kiriku ja kirikukellad ning asjad ära viinud, nagu paganlikud eestlased ja kurelased olid harjunud Taani kuningriigis ja Rootsis ikka tegema… Lahingust ristisõdijatega saarlased tookord siiski loobusid, viidates rahule Riia linnaga. Muistses vabadusvõitluses oli saarlaste sõjakusel aga eriline koht.
Kultuuri- ja keelemõjud
Sõjakuse kõrval said meie esivanemad Skandinaaviast ka kultuurimõjutusi. Meilgi hakati neljapäeva tähistama: käidi saunas, ohvrikivide juures, pühas hiies, kosjas, peeti killapidusid, tähistati perekondlikke sündmusi. Kõige tähtsamad pühad olid talvepühad ja jaanipäev. Talvine pööripäev (Skandinaavia jul) nimetati meil jõuludeks viikingiajal, uusaasta aga tõsteti 1. jaanuarile ja võeti talvepühade hulka pärast ristiusustamist.
Germaani rahvaste esimene kiri oli ruunikiri, seda kasutati Anglias 8. sajandini ja Skandinaavias 12. sajandini ehk kuni ladina keele ja tähestiku kasutuselevõtmiseni seoses ristiusustamisega. Ruunikirjal usuti olevat nõiavõimu.
Ruunikiri oli ka saarlaste esimene kiri. Selles kirjaviisis olid kalendrid, õuemärgid, rahvariidemustrid jms. Ruunikalender lõigati kepile või lauakestele (sirvilauad), seda kasutasid nii rannarootslased kui ka saarte ja looderanniku eestlased. Meie rahvariidemustrite võluvägi aga lummab tänapäevalgi.
Viiepäevane nädal
Viikingite viiepäevane nädal oli kasutusel ka meil. Tänasesse kõnepruuki on jäänud kolmapäev (meie kesknädal, saksa Mittwoch, vene sreda, soome keskiviikko, islandi midvikudagur) ja reede kui vaba päev:
Saaremaal oli 6 linnust: Kihelkonna, Lihulinn, Kaarma, Valjala, Pöide ja Muhu. Sadamakohti aga oli 14: Kurevere, Kihelkonna, Lülle, Kogula, Upa, Püha, Kuru Saat, Paemõis, Viltina, Saaremõisa, Neeme, Tornimäe, Maasi ja Muhu Linnuse.
Saarlaste peasadam oli Kihelkonnal, rauasulatuskeskus Tuiul (nüüd Mustjala vald). Uus sadam (Portus Novus) võis tekkida Lõmala randa. See rand sai germaanikeelse nime Lemalsnäs, kus lem = savi ja näs = nina. Sama tüvega on ka Nässuma (ninade maa) ja Nasva (ninade vesi, kus va on soomeugrikeelne). Ojamaalt said siirdnime Vätta poolsaar ja Kotlandi küla, Skandinaavia algupära kajastub paljudes Saaremaa kohanimedes.
Omavalitsus säilis
Saarlaste laevad ja relvad jäid pärast Saksa vallutust alles, säilis ka meie omavalitsus. Saarlaste diplomaatia, sõjapidamise oskus ja ladinakeelsed lepingud vallutajatega annavad kinnitust kõrgemast arengutasemest muinasaegsete Eesti maakondadega võrreldes. Näiteks 27. augustil 1255 sai leping nii ordumeister Sangershauseni kui ka saarlaste pitseri (nostri sigilli et Osilianorum) Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melete, Cake ja suure hulga saarlaste juuresolekul.
Nimepidi loetletud mehed olid ilmselt maavanemad. Muistne saarlaste ühiskond sarnanes viikingiühiskonnaga – maavanemate positsioon võrdus jarlide omaga, lihtrahvas aga elas samamoodi kui Läänemere teisel kaldal. Meilgi peeti orje, neid toodi siia sõjavangidena.
Maavanemad said mõisomanikeks
Saaremaa esimesed mõisad kuulusid maavanematele, mõis ei ole laensõna. Lääne-slaavi ülikud ja Kura kuningad suutsid pärast ristiusustamist oma valdusi ning privileege säilitada, saarlaste sõjakus aga tegi meie esivanematele karuteene – pärast Jüriööd hukati kuningas Vesse, võeti viikingitelt relvad ära ja saeti nende laevad pooleks. Viikingivaimule sai saatuslikuks Kaela ja käe õigus. See vallutajate poolt ühepoolselt kehtestatud seadusesäte lubas surmanuhtluse määrata kolme mehe – foogti ja kahe aadliku – otsusega.
Mõisapidamise jäme ots läks pärast Jüriööd samuti baltisakslaste kätte. Ometi oskas mõnigi mees hästi elada ka hiljem. Näiteks Uuemõisas 1617. aastal pärijateta surnud Ulla Tõnis jättis vaibevarana Taani kuningriigile 210 vakka vilja, 13 hobust, 17 härga, 27 sarvlooma, 60 lammast, 12 siga jm. Sama jõukalt elati ka viikingite mõisates.
Meie vägilane Suur Tõll kehastas jõudu ja jõukust, need samatüvelised sõnad olid vanasti ka ühetähenduslikud. Eesti esimene algupärane rahvuslik ooper, Evald Aava (1900–1939) “Vikerlased” oli inspireeritud viikingite elust. Kirjanik August Mälk (1900–1987) käsitles seda teemat “Läänemere isandates”. Viikingivaimu võib Saaremaal kohata tänapäevalgi.
1 Adam Bremenist (sks k Adam von Bremen; enne aastat 1050 – 12. oktoober 1081/1085) oli saksa vaimulik, kes sai tuntuks ajaloolase ja kroonikuna. Eelkõige teatakse teda ajavahemikus 1075–1080 koostatud neljaosalise kroonika Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium (Hamburgi kiriku piiskoppide teod) autorina.
2 Kristlik ajalookäsitlus ei seosta rannarootslasi varjaagidega; rootslased olevat siia kutsutud sakslaste poolt ja väga üllal eesmärgil – kaitsma meid mereröövlite eest. Paraku oli viikingirahvaste püüdlus uusi maid asustada pärit hoopis varasemast ajast ja hoopis teise sisuga – seda tingis agraarne ülerahvastus.
|
RSS