|
Kust tulevad viisakad, lahked ja kenad eestlased?
Autor: Kaja Tampere
Reede, 20. aprill 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Inimlaps on väetikene. Võrreldes näiteks vasikaga. Inimlast tuleb aastaid käekõrval talutada, õpetada, kasvatada, treenida, et temast asja saaks. Vasikas on paar tundi pärast sündi jalgadel ja pärast hoolikat puhtaks lakkumist ema hool tema suhtes sinnapaika jääbki. Inimlapsega aga on vaeva ja rassimist – kodus vanemad, lasteaias kasvatajad, koolis õpetajad. Ja õnn on, kui sellest lapsest tuleb tubli inimene. Väga lihtsalt võib juhtuda, et lapsest kasvab inimene, kellest pole rõõmu ei inimesel endal ega ka teistel.
Viimasel ajal on (kooli)vägivalla teema seoses Ilmar Raagi uue filmiga “Klass” ja samuti Postimehes kajastatud Tartus toimunud koolitüdruku peksmisjuhtumi valguses taas jõuliselt meediasse kerkinud. Kust tulevad sellised inimesed, kes teisi ei austa ja teistele isegi füüsiliselt kallale lähevad, rääkimata vaimsest mõnitamisest ja kiusamisest? Lugedes kommentaare erinevates foorumites, joonistub välja kaks olulist diskursust avalikus arvamuses. Esiteks, et õpetajad ei tee oma tööd korralikult, on hoolimatud ja ükskõiksed, ning teiseks, et lapsevanemad on oma tööd poolikult teinud, on saamatud ega süvene oma laste probleemidesse.
Selge on see, et kõik protsessid saavad alguse ikkagi kodust ja laps kujuneb niisuguseks,
nagu teda kodus kasvatatud on.
See on aga kõik probleemi pealispind. Kasvatada me ju võime ja õpetada ja rääkida, et nii on ilus ja nii ei sobi kohe mitte kuidagi. Kuid kas see tegelikult aitab? Tartu koolitüdruku peksmisjuhtumis räägiti ju vägivallatsejatega ka mitmeid kordi ja ikkagi tulutult, ning lõpuks ei jäänudki muud üle, kui käsi laiutada ja abitult pealt vaadata, kuidas noortevaheline konflikt omasoodu edasi elas ja lõpuks ka kulmineerus, kahjuks kurvalt.
Tegelikult peaks julgema vaadata ka kõikide nende asjade taha. Mida lapsed kogevad, missugust eeskuju anname neile kodus, tänaval, koolis? Väga selge on tõsiasi, et kui laps on konfliktses olukorras, keset riidu ja kaklust, õpib ta ka ise kaklema ja inetult käituma. Aga missugust eeskuju anname me oma lastele n-ö heatujulistena ja läbi igapäevaste tegemiste?
Paar nädalalt tagasi juhtusin Tallinna sadamas pealt nägema stseeni noore eesti perekonna ja vanemapoolse hallipäise soome daami vahel. Mõlemad olid sadamas oma autodega laevalt tulnud ja ootasid passikontrolli järjekorras. Soome proua oli oma väikese autoga üksi, eesti pere – isa-ema ja kaks nelja-viieaastast jõnglast – vägeva džiibiga. Soome proua ootas rahulikult oma järjekorras, aga džiibi-pere oli sõitnud natuke valesti ja hakkas soome proua ees järjekorras vahele trügima – inetult, ülbelt, suurema jõuga, džiibi jõuga. Loomulikult tegi proua sellise käitumise peale viisaka märkuse, eesti keeles muide, mille peale noor pereisa vallandas sõimu. Kõigepealt väga inetu ja isikliku sõimu proua vanuse, rahvuse jm eripärade aadressil. Seejärel kuulutas noor papa häälekalt, et temal on lapsed autos ja üldse peaksid kõik ülejäänud teda järjekorras ette laskma, sest lapsed on ju väsinud, ja siis veel natuke isikliku rõvedat ja roppu sõimu sinna otsa. Need samad hädiseks ja väsinuks tembeldatud lapsed, kelle pärast tüli väidetavalt tekkis ja keda järjekorras ette oleks pidanud lubatama kui privilegeerituid, aga itsitasid ja tegid autoaknast soome vanadaamile rumalaid nägusid. Polnud neil küll ühtegi märki küljes sellest, et nad ei jaksa seda viite minutit oodata, mis passikontrollis enamasti kulub... Väga inetu olukord. Ja kahjuks esineb sarnaseid olukordi erinevates raskusastmetes väga sageli.
Kuid kas me alati märkame neid ja kas me tahame neid märgata? Kas me oskame neid märgata? Liiga igapäevaseks on muutunud üksteisele inetult ütlemine, sõnadega toorutsemine. “Sa oled loll” või “vana mõrd selline” ei kvalifitseeru just vägivallaks...või siiski? Ehk siis tundub meile, et kodu tasandil, kaitsvate peremüüride vahel, sõprade keskel, avalikes kohtades anonüümsena on kõik lubatud. Aga sealt tulevad ju meie lastele nende käitumismallid, meie lapsed jälgivad meid igal pool, enamasti vaikides ja märkamatult. Ja isegi kui nad kunagi hakkavad kriitiliselt suhtuma oma lapsepõlvekogemusse, siis alateadlikult hakkavad nende käitumismustritesse ikkagi joonistuma kodust kaasa saadud mälestused ja kogemused.
Vaatasin seda noort peret džiibis ja väga kurb hakkas. Inimesed on palju vaeva näinud, tõenäoliselt on nad töökad ja tublid eestlased. Aga hingehariduseks pole enam aega ja võimalust leitud. Missugust eeskuju see isa oma kraaklemisega lastele andis? Kas nendest kenadest särtsakatest poistest tulevad kunagi samasugused kraaklejad ja matsid selle sõna otseses tähenduses? Ei tea.
Aga üldisemas perspektiivis on see ikkagi meie teha, milliseks tuleviku eestlased kujunevad. Palju on meie riigis muretsetud selle pärast, et iive on madal ja rahvas võib välja surra. Mina aga muretsen hoopis selle pärast, millise kvaliteediga on eestlane kahekümne, neljakümne, kuuekümne aasta pärast. Millised on väärtused, mida austatakse, millised on käitumismallid, mida järgitakse. Milline on meie keelekasutus – see on ka oluline, aga kõiksugu võõrkeelsete “ismide” hirmus võime hoopiski unustada, et kõigele muule lisaks peab keel olema esteetiline ja eetiline: lugupidav kaaskodanike suhtes, austav ja rahvuslikku tarkust väljendav. Ning palju koledam mis tahes OK või thanks lausekillust on see, kui me puhtas ja selges emakeeles üksteist sõimame, üksteise kallal jõhkrutseme. Sõnalisest vägivallast on vaid üks samm füüsilise vägivallani. Ja kultuuritus, labasus ja vaimne lodevus on eelduseks mõlemale.
Nagu ma juba eelpool mainisin, hakkavad kõik asjad sisuliselt peale kodust. Kool saab vaid vigade parandust üritada. Õpetaja vastutus on selge – temalt nõutakse, et laps oleks haritud ja koolitatud, trillitud ja trimmitud. Tark, viks ja viisakas. Ühiskond nõuab nii. Vanemad on siiani pääsenud lihtsamalt, sest see, mis koduseinte vahel toimub, justkui ühiskondlikku avalikku ruumi ei jõua ja kui jõuabki, siis väga sageli kellessegi ei puutu.
Aga arvan, et tegelikult soovivad ju kõik vanemad või vähemalt suurem enamik neist, et nende lastest kasvaksid tublid ja edukad inimesed, viisakad ja kenad eestlased. Eks siis tuleks ka selleks oma lastele kena eeskuju anda: ei sõimaks soomlasi sadamas või mujal, ei näitaks näpuga invaliidi või paksukese peale, või ütleks oma vanale “lambasihvrile” igal hommikul kenasti tere hommikust ja annaks ka põsemusi – mis sest, et kohalik hea toon näeb ette võimalikult ükskõikset suhtumist ja tunnete iga hinna eest vaka all hoidmist.
Viisakad, lahked ja kenad eestlased tulevad ju meie kodudest, meie ise kasvatame neid oma eeskujuga.
Kirjatüki pühendan oma eesti keele ja kirjanduse õpetajale Helgi Allikule, kes lisaks oma korrektsele keelekasutusele oli ka inimesena suurepärane eeskuju.
|
RSS