|
Sõna võim ja jõud
Autor: Kaja Tampere
Neljapäev, 01. märts 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Sõna on keele vähim iseseisvalt kasutatav üksus, millel on tähendus. Sõna kasutame iga päev, sõnaga väljendame oma mõtteid ja tänu sõnadele saame aru teiste inimeste mõtetest. Sõnaga võib teha head – öeldes kaaslastele häid ja meeldivaid asju – aga sõna võib olla ka relv, mis teeb haiget või isegi hävitab.
Maailma ajaloo erinevates sõdades on koos tankide ja püssidega ikka ja jälle ka sõna kasutusel olnud. Nii selleks, et veenda teisi oma õiguses sõda pidada kui ka selleks, et meelitada ja ahvatleda üha uusi ja uusi inimesi endale järgnema, levitada oma ideoloogiat, suruda peale oma maailmavaadet ja uskumusi, kuulutada oma tõde.
90ndate algul nõukogude korra lagunemise järel otsustas Eesti hakata arenema demokraatlikuks riigiks. Demokraatlikus riigis on sõna tähendus oluliselt erinev sellest, millega eesti inimesed seni nõukogude režiimi all elades harjunud olid. Demokraatlikus riigis on sõnavabadus. See on inimese esimene ja üks enesestmõistetavamaid vabadusi.
Totalitaarsest ühiskonnast on meiega kaasa tulnud kogemus, et sõna ei saa uskuda, sest sõna võib valetada. Nõukogude ühiskonna avalik ruum oli täis sõnu, millel tähendus puudus või oli moonutatud. See kogemus on eesti inimese muutnud skeptiliseks – ega ikka igasugust sõna naljalt usuta. Teisalt aga usutakse liigagi, sest loodetakse, et ega nüüd enam ei valetata – nüüd on meil oma riik.
Valimiste aeg on Eesti Vabariigis ikka ja alati olnud selline, kus avalik ruum on sõnadest tiine. Tänavustel valimistel on õhk sõnadest nii paks, et kohati tekib tunne, et hingamiseks õhku enam ei jätkugi.
Erinevad parteid on sõna selle erinevates funktsioonides aktiivselt kasutusele võtnud – ohtralt laimu konkurentide aadressil läbi sõnade, ohtralt kiitust iseendale – jälle läbi sõnade. Ohtralt lubadusi ja illusioone, mis võib-olla saavad tõeks, aga võib-olla ka mitte. Tänased poliitilised sõnapruukijad arvavad, et sõna kannatab kõike ja tegusid ei olegi alati vaja, sest ega inimesed ka enam täpselt mäleta, mis tegelikult toimus või oli.
Eesti vanasõna ütleb, et tühi kott ei seisa püsti, aga tühjad sõnad, näe, lendlevad avalikus ruumis meie ümber. Ajaloos pole olnud aega, mil tühjade sõnade loopijad puuduksid. Nad on nagu seitsme peaga lohemaod – isegi kui ühe maha raiud, on kümme asemele tulemas, sest ahvatlus kasutada sõna võimu ja jõudu on enneolematult suur.
Nii ka tänavuste Eesti parlamendivalimiste eel – loetud päevad on jäänud ajani, mil eesti inimene ütleb sõna sekka oma riigi arengusse, oma riigi võimalustesse tulevikus. Millegipärast arvavad paljud lihtsad inimesed, et nende sõna ei maksa midagi, et nende sõnal ei ole jõudu, sest keegi seda nagunii ei kuule või ei kuula.
Tegelikult see nii ei ole. Selline suhtumine on ühest teisest ühiskonnast, kus inimeste sõna valitseja sõna alla suruti, kus tavalise inimese sõna ainult väljanäitamise pärast esile tõsteti ja sisuliselt mittemillekski taandati – kui rahvas arvas, siis kes tegelikult arvas? Kahju oleks, kui see mineviku vari meie tänast õigust sõna sekka öelda pärssima hakkaks või meilt tahtmise oma sõnavabadust, oma õigust kasutada ära võtaks.
Pisikestest asjadest saavad ükskord kokku suured asjad – paljudest väikestest üksikutest sõnadest saab ükskord lause, jutt, lugu, seletus tegudele, sisu ajaloole. Kõik sõltub tegelikult sellest, kas me tunneme vastutust oma sõnade eest. Kas poliitik, kes kaunil plakatil endale sõnadega pai teeb, ka sisuliselt oma sõnade eest vastutab?
Kas ajakirjanik, kes oma sõnad seab nendest sõnadest, mis talle ette söödetakse, ikka annab endale aru, mida tema sõnad läbi avaliku meedia tegelikult tähendavad ja milline on tegelikult tema vastutus oma sõnade eest? Ja kas ajakirjanik peab oma sõnad ise leidma või sööb ta erinevate sõnameistrite peost erineva väärtusega sõnu nagu näljaselt prääksuvad pardid Kuressaare lossi vallikraavis teevad, kui lahketelt soome mammidelt küpsiseid saavad...
Kes vastutab sõnadega saastatud avaliku ruumi – sisuliselt meie elukeskkonna – ebatervislikuks muutmise eest? Kas me tahame elada reostatud avalikus ruumis, kus valimiste eel voolab tühjade sõnade vulin, tekitades meie igapäevastele tegemistele mürafooni?
Meedia roll demokraatlikus ühiskonnas on vastutada avaliku ruumi puhtuse eest – eristada sõnad sõnadest ning tagada võimalikult vastutustundlike ja eetiliste sõnade jõudmine meie ühisesse avalikku ruumi. Meedia roll demokraatlikus ühiskonnas on olla valvekoer, et sõna jõud ja võim püsiks puhas ja aus. Et sõna ei saaks manipulatsiooniks ja valeks, pettuseks ja omakasuks.
See ei ole kerge ülesanne, ja kerget ülesannet me ju ei tahakski. Raskusi võites on asjal palju magusam maik juures. Võidu maik. Võit iseenda üle on veel eriti magus – kui saad võitu oma skeptitsismist ja umbusust ning ütled ikkagi sõna sekka meie Eesti elu edendamisse. Kui unustad oma kogemused selle teise ühiskonna sõnadega ja otsid meie tänasest Eestist selliseid sõnu, mis aitavad edasi, mis on ausad ja vastutustundlikud.
Sõna jõud on ju tegelikult oma ürgses loomuses ilus – kaunis luuletus või nauditav romaan. Ja kui palju annab ilusale muusikale juurde kaunis ja selge sõna, et sünniks laul.
Proovime siis ikka nii, et me oma sõnadega vastutustundlikult ümber käime, üritades oma sõnavarast leida ikka ja jälle ainult häid ja tõeseid sõnu, mis ka teistele inimestele head meelt ja rõõmu valmistavad või ehk koguni pai teevad. Eestlased on oma loomu poolest ju osavad sõnaseadjad. Saarlasi aga on läbi aegade eriti sõnakateks peetud.
Kasutame siis senisest rohkem oma õigust sõnavabadusele, õigust öelda sõna sekka meie igapäevases elus. Meie oma riigis, vabas ja sõltumatus. Nii ehk suudavad meie head sõnad tõrjuda eemale halvad ja valelikud sõnad. Nii ehk suudame muuta avaliku ruumi meie ümber elamisväärsemaks, puhtamaks, ausamaks. See on meie kohus ja meie vastutus, sest seal, kus on võim ja jõud, on alati ka vastutus. Vastutus meie ühise asja eest.
Neljandal märtsil on sõna sekka ütlemise päev. Üksikutest väikestest sõnadest saavad kord suured sõnad ajalooraamatus. Ja mina küll soovin, et meil, eestlastel, muhulastel, saarlastel ei oleks häbi selle pärast, et me ei julgenud võtta vastutust, ei julgenud sekkuda, ei julgenud kasutada oma sõna võimu ja polnud jõudu, et eristada head ja kurja sõna ning paljastada sisutud tühjalt seisvad sõnakotid meie avalikus ruumis.
|
RSS