|
Saare naise seelikud I
Autor: SH
Esmaspäev, 30. aprill 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Rahvariideseelik oli vanasti üks naise peamisi pealisrõivaid. Põhiliselt oli neid kahesuguseid: ümbrikud olid vanemad, kiutkuued uuemad, mis igas kihelkonnas ei kodunenudki.
Varasemad ümbrikud olid ühevärvilised mustad või punased, mille alläärde olid õmmeldud kaunistused kardpaeltest ja kaleviribadest. Mõlemaid, nii punaseid kui musti ümbrikke oli Valjalas ja Karjas. Kusjuures Valjalas olevat olnud rohkem musti, Karjas aga punaseid.
Kõige kauem kanti musta seelikut Kihelkonnal ja Sõrves. Sõrves oli see veel 20. sajandi alguses leinariide osa. Siin olid mustadel seelikutel nii pook kui ai. Poogaks nimetati kollast riba (Ansekülas 6–7 ning Jämajas kuni 12 cm laiune), mida ääristas kitsas ai ehk kiripael. Kihelkonnal oli must kuub vastupidi eriline pidurõivas, mida kasutati veel 1870. aastail leeris, laulatusel ja titekirikus. Siin õmmeldi kurrutatud seeliku alläärde kaunistuseks kalukad – värvilised riideribad, tavaliselt punane, kollane ja kitsam sinine. Muhus õmmeldi eriti pidulikule mustale ümbrikule tari. See oli punasest villasest riidest riba, millele oli tikitud eredavärvilistest helmestest geomeetriline muster.
19. saj I poole jooksul asendusid senised kaunistusribad sissekootud põikitriibustiku ehk viiradega. Sellega koos hakkasid levima seelikute uued nimetused nagu kirikuub, viiruline kuub, põigiti laiku kuub jt. Tavaliselt oli triibustikus ühel värvil ülekaal ja seda nimetati suureks kirjaks. Selle ümber koondusid värvilised ristitriibud e viirad sümmeetriliselt ja kindlas järjekorras. Sageli domineeris viirades valge värv, mille tarvis märgiti juba varakult ära puhtama villaga loom. Ida-Saaremaal oli viiradega kaetud ala kitsam – 12-27 cm – ja moodustas suhteliselt ühtlasema terviku. Lääne-Saaremaal võis triibustik haarata suurema osa seeliku pinnast.
Siinkohal mõned tolleaegse seelikuga seotud mõisted. Alane ehk vastane oli u 3–10 cm laiune linasest riidest või kehvemast lõngast kootud riidetükk. See õmmeldi seeliku allaäärde ja keerati tagasi, et seeliku äär vähem kuluks. Seeliku alumist äärt kaunistati mitut moodi. Händ oli seeliku allääres vöötide all üks laiem ühevärviline triip. Pook oli peamiselt kõladega kootud paari sentimeetri laiune värvilise mustriga pael. See tehti küllaltki jämedatest lõngadest ja selles kordusid seelikutriibustiku värvid. Pook õmmeldi seelikutele Pühas, Valjalas, Karjas ja Mustjalas. Ai tehti nii, et villased lõngad põimiti värvirühmade kaupa spiraalselt kahe jämedama lõnga ümber. Aid tunti rohkem Sõrves, Kihelkonnal, Jaanis ja Pöidel.
Kuue tihedat kangast olnud igav kududa. Ühe seelikujao tegemine võtnud aega 3–4 päeva. Ümbrik õmmeldi tavaliselt 3–4 laiast (üks laid – kanga osa, mis võrdus seeliku pikkusega). Ümbrikud olid plisseeritud e kurrutatud (välja arvatud Mustjalas). Kõhu pealt jäeti seelik kurrutamata või tehti siin kurrud madalamad. Kurdude tegemine käis järgmiselt. Kõigepealt tehti kangas sooja veega märjaks. Seejärel moodustati sõrmede abil umbes 1 cm kõrgused kurrud, millest tõmmati läbi kurrulõngad.
Pärast seda sätiti kangas lauale, kus talle ahjust võetud leivad peale pandi. Kui kurrud olid sissepressitud, tõmmati lõngad välja. Ülevalt õmmeldi seelik 2–4 cm laiuse värvli ehk nari külge. Kõige peenemad kurrud olevat olnud Anseküla, kõige sügavamad Jaani ja hilisemal Jämaja seelikul.
Küllaltki raske ümbriku ülevalhoidmiseks olevat saledamad ka trakse tarvitanud, milleks olid kirivöötehnikas kalarookirjaga tugevad paelad. Väljaarvatud Mustjalas, ulatusid ümbrikud kuni pahkluuni. Kaarmalt ja Kärlalt ei olegi põikitriibulist seelikut teada.
Silmatorkavamad kirikuued olid Sõrves ja Mustjalas. Sõrves oli triibustikuga kaetud kuni ¾ seeliku pinnast. Ansekülas läbisid laiu punaseid triipe kitsad mustad triibud ning kollased ja rohelised jooned. Jämajas asendusid mustad triibud valgetega. 19. sajandi II poolel muutus siin punane värv järjest heledamaks, kuni sellest sai lõpuks hoopis oranž ja valged triibud kooti üha laiemad. Sõrves õmmeldi liistik e porst seeliku külge.
Teistest täiesti erinev oli Mustjala seelik. See oli lühike ja teda ei “plisseeritud” nii nagu teistes kihelkondades. Ainult selja taga värvli kohal olid tihedad kurrud. Kindlasti pidi seelik hoidma nelja soppi ehk olema sangas. Et seelik oleks ilusasti sangas, koolutati seda kahe hobuseteki vahel, millele asetati soojad leivad raskuseks peale. Ja alast ei keeratud siin tagasi, vaid keerati rulli ja mõnikord pandi sisse veel jäme nöör. Sellisel moel tehtud vitspook hoidis alumise ääre kõva. Üldiselt kooti Mustjala seelik üsna jämedast lõngast. Punast värvi saadi madaratest, omapärane valge värv aga lambavillale kitsevilla juurde segamisega.
Muhus hakati ümbrikele põikitriipe sisse kuduma u 19. sajandi keskpaigas. Triibustik ehk kiutmaa oli 20–30 cm laiune ning triibud olid ühelaiused. 1860. aastail muutus kiutmaa punane põhi heledamaks ja laiemaks. Muhu ümbrik torkab silma oma lühidusega, ulatudes vaevalt allapoole põlvi.
Ruhnu naise seelikud olid mustjashallid, sinised või tumepruunid. Lihtsa seeliku tagasihoidlikeks kaunistusteks olid all-ääres kitsas valge kant ja seeliku esilaiul valge triibustik. Kirikusse minnes panid Ruhnu naised kindlasti kaks seelikut selga. Pealmine oli tavaliselt veidi lühem, et mõlemad ikka näha oleksid.
Maret Soorsk
Saare naise seelikud II ilmub järgmise kuu viimasel
esmaspäeval
|
RSS