|
Modernselt klassikaline cafe Classic
Autor: Viktoria Lummo
Teisipäev, 03. juuli 2007
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Ühel neljapäevasel pärastlõunal otsustasime külastada mõnd Kuressaare söögikohta. Eesmärgiga veeta meeldivalt aega ja otse loomulikult midagi süüa. Kõndides tänaval jäi silma ja kõrva omanäoline ja minimalistliku väljanägemisega kohvik Classic.
Piiludes sisse, leidsime eest meeldivad teenindajad, kes meid rõõmsameelselt tervitasid. Nagu neile oleks selle eest makstud.
Vahemärkusena lisan, et mõnikord on tunne, et teretamine ja klienditeenindaja sõbralikkus on lisateenusena tellitav. Classicus oli see 100% tasuta. Ma ei tea, kas tänapäeva ettekandja töökohustuste hulka on lisatud ka lahke, sõbralik ja meeldiv olek, aga selles kohvikus on teenindajad igatahes tasemel.
Eelmine kord, kui ma teise kaaslasega samas kohvikus käisin ja seal singipannkooki sõin, ei osanud me jooki valida. Otseselt suu ei kuivanud, aga mahla ja limpsiisu ka polnud. Ettekandja oli leidlik ja pakkus meile kraanivett jääga. Täiesti tasuta.
Seekordsel neljapäevasel päeval läksime sisse ja pärast tervitamist asusime menüüd uurima. Mina võtsin eestikeelse menüü, kaaslane rabas inglisekeelse. Teadmata eestikeelse olemasolust üritas ta usinalt toiduvalikut võõrkeelest emakeelde tõlkida. Lõpuks ütles teenindaja talle: ”Meil on olemas ka eestikeelne.” Probleem lahendatud.
Kuna meie selja taga polnud närvilist järjekorda, mida võib kohata näiteks paljudes Tartu kesklinna söögikohtades kella 14–15 vahel, siis lubasime endale pikalt arutada, mida sööme, mida joome.
Inimesed, kes samal ajal kohvikus viibisid, olid rahulikud ja tundus, et nad naudivad sealviibimist. Mul on selline mulje jäänud, et suitsetamiskeeld on kõik närvilised kliendid pubidest-kohvikutest-baaridest välja peletanud.
Ja nüüd saab sellistes kohvikutes-pubides käia ka ka koos allameetrimehikeste ja vanemate lastega, kes ei taha passiivsed suitsetajad olla. Kohvik Classic ei diskrimineeri aga ka pahede küüsi langenuid, seega on kõik suitsetajad leidnud endale koha väliterrassil.
Vaatasime ringi. Märkasime, et kohvikus on mõeldud ka väikelaste mugavuste peale. Pisipoiste ja -tüdrukute jaoks on valmis pandud eraldi tool. Muidugi pole neid toole iga laua juures, kuid neid saab alati küsida, kui põnn kaasas.
Samuti oli mõeldud sellistele klientidele, kes tahavad väljas istuda. Kui õues hakkab külm, saab kohviku ukse juurest endale sooja pleedi õlgadele võtta.
Tellisime söögid-joogid ja valisime vaiksema nurga. Et kõrvalt jälgida teenindajate tööd ja hinnata seda, kuidas inimesed selles kohvikus end tunnevad.
Muusika ei kurdista, toit viib keele alla
Viimasel ajal olen hakanud rohkem tähelepanu pöörama sellistele kohvikuelementidele nagu mängitava muusika stiil ja kui kõvasti see mängib. Classicu muusika oli meeldiv ja sobiv. Taustaks kõlavad meloodiad ei olnud domineerivad, lastes seega kaaslasega täiesti normaalselt vestelda.
Üheks kõige olulisemaks aspektiks söögikohtade arvustamisel on teeninduse kiirus ja tase. Kui kiiresti kliendi kohalolekut märgatakse ja tema kehakeelt mõistetakse. Kui me Classicusse sisenesime ja veel kõhklevad olime, oskas teenindaja meid naeratuse ja lahke teretusega n-ö „üle läve” meelitada. Ka pärast seda ei jätnud ta meid tähelepanuta. Jälgis, kuid mitte pealetükkivalt ja ebaviisakalt, kas oleme põhiroaga lõpetanud. Me ei pidanud kaua ootama, et põhiroale tuleks järg.
Mina sõin fetasalatit ja kaaslane kana-seenepastat. Desserdiks valisime vaarika-toorjuustu magustoidu ja maasikamaitselise kohupiimavahu. Kuigi olime üsna näljased, ei saanud see olla ainus põhjus, miks toit nii hästi maitses. Hinna ja kvaliteedi suhe oli normaalne. Maksime täis kõhu ja hea õhkkonna eest 200 krooni.
Pärast küsisime teenindajate käest ka seda, kust pärineb enamik toiduainetest, millest toitu valmistatakse. Ettekandja arvas, et Saaremaalt. Saarlasest kokalt saime sellele arvamusele kinnitust. Ta ütles: ”Kasutame Saaremaa juustu, liha, sealhulgas ka metssealiha, mune, köögivilja, leiba, saia ja palju muud.”
Heitsime pilgu ka interjöörile. Modernne ja mõnus, lihtne ja hubane. Kõik, mis oli, oli vajalik ja sellest, mida polnud, ei tundnud ausalt öelda ka puudust.
|
RSS