|
Ajakaja: Avalik ruum kui peldik?
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 14. juuli 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Viimased nädalad meedias on selgelt näidanud “hapukurgihooaja” märke. Lehed küll ilmuvad, TV ja raadioprogrammid ka, kuid peale Suurt Pidu on Suur Rahu maapeale laskunud ja inimesedki koos sellega palju rahulikumad – paljud Laulupeolt naasnud on siiralt õnnelikud ja Suure Peo mõjude all veel päevi hiljemgi ning see muudab nad eriliseks. Jaksatakse ja tahetakse rõõmustada oma maa ja rahva pärast, tuntakse rõõmu ligemisest.
Selles kaunis meeleolus, mis pidujärgselt üle Eestimaa heljub, hakkas eriti räigelt silma möödunud kesknädala Õhtulehe esikaane lugu: näitleja Matvere olla oma finantsaruandele lisanud needmise uurivale ajakirjandusele (ei taha siin neid sõnu korrata, sest sõnadel ON vägi, ja halba väge ei taha suurendada).
Lugesin seda juttu ka ja mõtlesin… jah, tegelikult on mul ükskõik, milliseks Matvere oma imago disainib – see on tema valik ja vabadus. Ja ju siis mees teab, mis mees teeb. Kui ta tahab sellist imagot, kus teda ajakirjanduse needjana defineeritakse, olgu peale. Egas kõik inimesed saagi positiivsed tegelased olla, ja elu teatris on ka loomulik, et mõnel etlejal on antikangelase roll. “C’est la vie! (see on elu, pr k)”, nagu prantslased ütlevad.
Hinge vaevama aga jäi hoopis muu – ikka ja jälle see avaliku ruumi reostuse teema. Olen sellest varem ka kirjutanud, aga taas kerkib see mõtetesse ja ei anna rahu. Ja ma ei ole tõenäoliselt ainus, keda see häirib. Mööda Eestimaad ringi sõites on näha, et aasta aastalt üha kaunimad on me kodud, me linnad, me külad.
Me metsaalused on peaaegu puhtad ja reostajatele vaadatakse halvasti. Korras ja puhas maa on eestlase uhkus. Aga miks me oma intellektuaalse õue reostamist sallime – eesti avalik ruum, meie intellektuaalne keskkond on ikka ja jälle täis situtud –, nii ma seda võtaks vabaduse nimetada. Ka seda Matvere ütlemist liigitaks selliselt…
Sõnu välja pasandada nagu polegi rõve? Sõnadest avalikku ruumi tekitatud mentaalselt haisev hunnik tundub, et nagu polegi miski õige hunnik? Näha ju pole, otseselt ei haise ja kärbsed ka peal ringi ei konda… Millal me õpime sõnalise väljakäimise tagajärjel puhast ja healõhnalist ruumi enda ümber jätma?
|
RSS