|
Ajakaja: Meite kass ning teite kass ehk Vestlusi kenadest ja kultuursetest inimestest…
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 28. juuli 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Kui olin väike tüdruk, laulis vanaema vahel sellist iroonilist laulukest: “Meite kass ning teite kass olid katuse peal istund, meite kass oli teite kassil…” jne. Vanaema ei kurjustanud kunagi, tema mood oli mõne lauluga mu käitumist korrigeerida, mingeid väärtusi öpetada, tegude ja käitumiste üle mõtelma sundida.
Kasside laul tuli päevakorda tavaliselt siis, kui mõnes asjas jäärapäiselt oma egot taga ajasin. Ja kui unustasin teised enda ümber. Vanaema sõnum oli, et me oleme küll erinevad – mõned on vöödilised, mõned karvased, mõned kollased ja mõned mustad, kuid meil kõigil on koht siin päikese all ja õigus elada ja olla.
Teoorias, arvan, on kõik mu vanaemaga nõus – kes see ikka tahab tunnistada, et ta hea inimene pole. See. kuidas asi tegelikult välja kukub, on aga üsna sageli iseasi. Kas tolereerime oma kõrval Kuressare linnatänaval jalutavat mustanahalist või jõllitame teda häbematul moel ja kihistame naerda koos absoluutselt matsliku sosinaga – näe, neeger läheb seal! Jah, me anname talle ruumi olla, müüme talle hea meelega õlut ja Saaremaa suveniire, kuid oma hoiakuga tekitame tema olemisse ebameeldiva konteksti…
Või teine näide raske füüsilise puudega inimese ebameeldivatest hetkedest Kuressaares – väike moekalt riides ja iseteadva olekuga poiss oma ema käekõrval hõikab valjul häälel üle tänava: “Emme, vaata, milline värdjas seal koperdab, eksju, meie oma koju sellist koledat onu ei võta!” …
Või kolmas näide Saare Selveri ukse vahel – kepi abil liikuv, kuid siiski veel üsna kõbus ja noor naisterahvas siseneb poodi ja talle tuleb uksel vastu kohalik noor perekond. Hoolimatult ja mühaklikult müksatakse kepi abil kõndijat ja ei tulda nagu selle pealegi, et tasakaalu säilitamiseks vajab ta enda kõrval maapinnal kohta ka oma kepile.
Meie kultuursuse mõõdupuu algab sellest, kuipalju me tolereerime ja märkame Teistsugust, kes ei pruugi mahtuda meie igapäevastesse standarditesse, kes ei ole meie mõõtu ega meie karva…
Meeldivaks inimeseks olemine algab suhtumisest teistesse, paraku, ja oskusest erinevusi aktsepteerida ja see olemine saab alguse kodust…
|
RSS