|
Austusest lehelugejate vastu
Autor: Toomas Kasemaa
Laupäev, 01. august 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Mind ajendas seda artiklit kirjutama Oma Saares 25.07.2009 ilmunud artikkel “Saare maavalitsus mängib Ruhnu laevaliinil inimeludega” ning juhtkiri “Maavanem mängib Ruhnu liinil eludega?” ja nendes esitatud ajakirjanduslikud tõed, pooltõed ja valed.
On ju ajakirjanduse eesmärk anda adekvaatne hinnang ühiskonnas toimuvatele protsessidele, jälgides oma eetikakoodeksit nii, et lugeja saaks asjakohase ning mitmekülgse pildi toimuvatest sündmustest.
Maavanem kui inimeludega riskija
Ajakirjanduslikult võib püstitada igasuguseid teooriaid, kuid järeldused, mis on rajatud pooltõdedele, on valed. Sellisel juhul peab hindama, mida soovitakse selgitada või millele tähelepanu juhtida. Kas maavalitsuse või transpordiettevõtte ebaseaduslikule või ebaeetilisele tegevusele, valdkonna õiguslikule reguleerimatusele, riikliku järelevalve puudulikkusele või mõnele muule ühiskonnaohtlikule nähtusele.
Olen viisteist aastat oma elust pühendanud inimelude kaitsele ja päästmisele ja väldin riskimist nii enda kui ka teiste eludega igal võimalikul ja mittevõimalikul juhul. Olen korraldanud mitmeid merepäästetöid, millest viimane oli Tallinna lahel toimunud kopteriõnnetuse päästetööde teostamine ja uurimine. On asju, mis mind jälitavad elu lõpuni ja millest ajakirjanikel on ainult ettekujutus – näiteks õnnetuse ohvrite ja nende omastega tegelemine. See paneb hindama olukordi teisiti ja vältima inimeludega riskimist.
Tõed
Tõsi on see, et maavalitsus on sõlminud lepingu AS Kihnu Veeteed parvlaeva Amalie kasutamiseks suveperioodil ning see leping kannab maavanema allkirja. Maavalitsus kontrollib lepingu sõlmimisel pädeva järelevalveasutuse poolt välja antud dokumente – antud juhul veeteede ameti poolt väljastatud dokumente. Need olid ja on korras ning lubavad Amaliel sõita Ruhnu mitte üle 1,8 meetrise lainekõrgusega viiekümne inimesega pardal.
Maavalitsus ei kahtle veeteede ameti kompetentsuses laevade kontrollil ja ma loodan väga, et seda ei tee ka teised Eesti inimesed. Tegemist ei ole mitte jokk-olukorraga (juriidiliselt on kõik korrektne) vaid nokk-olukorraga (nii on kõik korrektne) – nii on läbitud kõik laevakontrollid ja nii on sõlmitud kõik senised lepingud Eesti vabariigis ning ei varjata juriidilise barjääriga ebakorrektset tegevust.
Tõde on ka see, et sellist lepingulist teenust ei ole Ruhnu saarele varem osutatud ja hetkel on ruhnlastel või Ruhnut teenindavatel ettevõtjatel võimalik parvlaevaga oma suuremahulisi kaupu Ruhnu planeeritult vedada. Varem oleme seda teenust pakkunud erijuhtudel.
Pooltõed ja valed
Esiteks ei loetud ajakirjanike poolt lõpuni Vene laevaregistri poolt väljastatud klassitunnistust. Artiklis toodud põhipiirangud on tõsi, kuid on ka täiendavad ajutised piirangud ja märkused. Klassitunnistusel on aga ka kirjas ajutiste piirangute ja märkustena, et laeval on lubatud ülesõidud Ruhnu kuni 50 reisijaga.
Oma Saare artikli kohaselt on Vene laevaregister kinnitanud laeva üldiste piirangute olemasolu, kuid kahjuks ei selgu artiklist, kas autorid on küsinud kinnitust ka täpsustavate piirangute ja märkuste olemasolu kohta, mis muudab esitatud informatsiooni pooltõeks ja seab kahtluse alla veeteede ameti kontrolli alase tegevuse.
Tõsi on ka asjaolu, et lepingujärgne viimane reis toimub 10. ja 11. oktoobril. Vale on aga ajakirjanike järeldus, et sellel ajal ei ole suveperiood. Laevanduses jagatakse navigatsiooniperiood suveperioodiks ja talveperioodiks. Puuduvad mõisted sügisperiood ja kevadperiood, nagu puuduvad ka laadimismärkides sügisene ja kevadine märgistus (on suvine ja talvine). Erinevatel laiuskraadidel on need perioodid erineva pikkusega, meil arvestatakse tinglikult talveperioodi alguseks 1. novembrit ja lõppu 31. märtsil.
Mereohutuse mõttes on aga küsimus jää olemasolus ja õhutemperatuuris ning tormides. Kui merre on oktoobri alguseks moodustunud jääkate, õhutemperatuur on langenud alla null kraadi ning laeval on tekkinud jäätumisoht või on ilmaennustuses tormine periood, sellisel juhul on tegemist force majeure’ga (vääramatu jõuga). Sellisel juhul on talveperiood saabunud arvestuslikult varem, reise ei toimu ja lepingujärgsed kohustused jäävad täitmata. Olulise hinnangu kohta aga “unustati” küsimata asjaosalistelt, spetsialistidelt või vastutavalt ametkonnalt.
Tõsi on, et leping sõlmiti päev enne, kui laevale väljastati uus reisijateveo tunnistus. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 9. märtsi 2005. a määrusele nr 30 väljastatakse reisilaeva ohutuse tunnistus kuni 12 kuuks. Sõlmimise päeval oli laev reisilaevana liinil kasutusel, laeval oli kehtiv endine reisijateveo tunnistus ja ei olnud mingit põhjust kahelda, et laevale ei väljastata järgnevat tunnistust.
Lepingu algus ja ülevaatusperiood ei pea kattuma ning ei saagi kattuda, kuna on tegemist iga-aastase ülevaatusega ja tavaliselt on leping lühem või pikem ülevaatusperioodist. Tegemist on seega pooltõega, mis eksitab lugejat.
Lõpetuseks
Lihtsatele ja keerulistele küsimustele on tavaliselt lihtsad vastused, kuid valdkonna spetsiifilisus segab teatud juhtudel ajakirjanikke teema mõistmisel ja lahtiseletamisel. Samuti, kui soovitakse teada lepingupoolte kavatsusi, on küllaltki viisakas neidsamu küsimusi ka lepinguosalistelt küsida, et esitada lugejale vähegi tõene pilt olukorrast.
Antud artiklis on jõutud suurima paradoksini – kui õigusaktid ei toeta ajakirjaniku interpretatsiooni, on õigusakt iseendaga vastuolus. Kui kõigile spetsialistidele ja asjaosalistele esitada erinevaid küsimusi samade asjade kohta, jõutakse ajakirjaniku seisukohtadeni, mis on tõest väga kaugel.
Igal juhul soovin suleseppadele edu, et selliseid apse vähem oleks, sest Saaremaa lugejad väärivad tõest informatsiooni, mitte spekulatsioone.
|
RSS