|
Ajakaja: Kodus ja võõrsil
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 29. september 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Eelmise nädala olin kodust ära, kaugel eksootilisel maal Rumeenias. Nõukaajast mäletame midagi sellest maast, ehk. Mäletame, et oli nagu selline äbarik ja ääremaa ja vaene. Mida teame nüüd? Vast sama. Lisaks ehk seda, et krahv Dracula ja vampiiride kodu? Kui sedagi teame. Enne reisi suutis üks tuttav ka paraja paanika külvata – meedias olla olnud info, et Bukarestis hulkuvate kodutute koerte hordid ründavad ja tapavad turiste… No olin algusest saadik tema jutu suhtes skeptiline – inimestel on kombeks liialdada. Meedial samuti.
Mida siis kogesin? Vaene on see maa tõesti. Peatänav on auke täis, kalleid firmapoode ka, kuid neist pooled on suletud ja teine pool vegeteerib ilma klientideta. Autod auklikel tänavatel on uhked, nii kui Eestiski. Majad on kolossaalsed ja uhkust tunnevad rumeenlased on vana kommunisti-diktaatori palee üle, mis olla maailmas suuruselt teine hoone ameeriklaste Pentagoni järel. No on tõesti jaburalt suur…
Kuid Bukarestil on ka teine pool – keskaegne pool, tõelised vanad lossid, stiilne ja elegantne kultuur aegadest enne kommunistide ajastu lagastavat mõju. On üllatavalt hea vein ja suurepärane muusika… ja eriliselt hõrk lõunamaine aura üle linna… soojus ja sõbralikkus saadetuna väsimusest kanda oma koormat nii hoonetes, inimestes kui loomades…
Aga on ka kolmas pool… mahajäetute ja elu hammasrataste vahele jäänute pool. Kohe kaunite fassaadide taga. Seal, hüljatud kloaagis jalutades tuli masendav äratundmine, mida tähendab vaesus tegelikult. Meie Eesti vaesus on sellega võrreldes luksus. Isegi tänavainimeste vaatenurgast. Ei tundnud ma seal hirmu oma hea toidu peal nuumatud kere ja heaolust pakatava olemusega jalutades.
Kurbust vaid tundsin, kuivõrd ebaõiglane on maailm, ja kuivõrd mul on vedanud, et saan oma koduks pidada Eestit. Hulkuvaid koeri kohtasin vaid ühte, seegi alandlikust alandlikum, pooliku saba ja kurbade silmadega. Andsin talle pala leiba, ise peljates, et nüüd ta mind jälitama jääb. Kuid ei, loom tabas tooni, ahmis leivapala ja läks oma teed, tänuks vaikselt urahtades… Hoomasin, et oluline on väärtustada piskut, ja olla tänulik, mis sest, et vahel tahaks palju enamat…
|
RSS