|
Ajakaja: Miks ma vahel natuke armastan ka Ameerikat
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 06. oktoober 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Sellepärast, et Ameerikas on seadusega sätestatud, et kõik rahvuslikud väärtused – muuseumid, looduspargid või mis iganes –, kõik peavad olema ligipääsetavad ka puudega inimestele.
Minul on ka puue. Sünnist saati olen lombakas ja käimine on raskendatud. Üldiselt on mul elus hästi läinud – koolis ei ole kiusatud ja sõbrad pole mind ka selle häda pärast hüljanud. Kunagi küll oli selline juhus, kui naabrimees õue peal mu käimist järele ahvis – meie pere oli nende perega poolemeetrise maajupi pärast riidu keeranud. Aga ma pole sellele õnnetule vanamehele seepärast pahane, hale lugu lihtsalt...
Ühesõnaga, pole mul puude pärast siiani veel kuskil käimata ega miski tegemata või nägemata jäänud – alates Suure kanjoni äärde ja Surmaorgu minekust kuni isegi Suure Hiina müüri peale ronimiseni –, kõikjale on olnud selline juurdepääs, et ka lombakas saab tulla ja olla ja tunda end võrdsena teiste seas. Arenenud tsivilisatsiooni tunnus pidada olema ka see, kuivõrd tehakse elamine-olemine mugavaks ja kättesaadavaks ka kõige väetimatele ja nõrgematele.
Sel suvel plaanisin oma pimeda sõbraga minna Tagamõisa poolsaarele, kus mina tahtsin näha seda Saaremaa “Pisa torni”. Asusime siis autoga teele – pime ja lombakas... Viidad juhatasid meid kenasti peaaegu et kohale. Aga siis edasi oli tee kinni pandud ja pidi vantsima jala, üsna mitu kilomeetrit, nagu me parkimispaiga juures olevalt kaardilt kokku arvutasime. Pime kaaslane oleks selle maa ära vantsinud küll, aga minu haigetele jalgadele oleks see edasi-tagasi retk käinud ülejõu.
Olime pettunud ja proovisime mõista neid inimesi, kes Saaremaal looduskaunite ja vaatamisväärsete paikade eest hoolitsevad. Usun, et neil on mitmeid argumente, põhjendamaks, miks autoga tuletorni külje alla sõita ei saa ja miks peab kõike piirama ja reguleerima. Ja ma usun, et osa nende argumente on paljuski ka väga asjalikud. Kuid teisalt – kus on see piir, kust alates piirangud muutuvad alavääristavaks?
Maailmas üsna palju rännanud inimesena oli minule just kodusaar see paik, kus pidin oma viletsate jalgade pärast loobuma kaunitest vaadetest...
|
RSS