|
Ajakaja: Valimisjärgne pohmell
Autor: Kaja Tampere
Teisipäev, 27. oktoober 2009
Loe kommentaare | Kommenteeri | Prindi
Valimised on selleks korraks läbi ja Eestimaa veidike rahunenud. Rahvas on oma sõna öelnud ja valikud teinud.
Mõned on nende valikute üle rõõmsad, mõnel on peavalu, mõnel masendus ja väga paljudel on täiesti ükskõik, sest arvatakse, et nagunii midagi ei muutu, olgu seal riigi või valla eesotsas kes tahes. Võib ju muidugi ka nii mõelda, kuid siis ei tohiks viriseda, sest kui ise oled ükskõikne või passiivne, siis võtad ise endalt võimaluse osaleda. Ja kui inimene oma võimalusi ei kasuta, siis saab ta oma viletsas elus vaid iseennast süüdistada.
Meediat on süüdistatud, et see üritab valijatele oma arvamust peale suruda. Eriti valjuhäälselt räägivad seda muidugi need, kes ise on meedias vähe sõna saanud või kelle ideed on meedias kriitika osaliseks saanud. Tegelikult aga – milline on meedia roll demokraatlikus ühiskonnas?
See peaks olema valvekoera roll, analüütiku roll, tasakaalustaja ja võrdsete promovõimaluste pakkuja roll. Nii on teoorias, aga kas nii on ka igapäevapraktikas?
Isiklikult tunnen muidugi mõne valla valimistulemustest rõõmu. Mõnes minu lemmikvallas on volikokku saanud noored ja asjalikud mehed. Samas mõnes teises vallas minu lemmikud valimiskünnist ei ületanud. Aga liisk on selleks korraks langenud ja tuleb loota paremat.
Olen sageli mõelnud, et miks inimesed ühe või teise kandidaadi valivad. Ideaalvariant oleks, et sisukuse järgi, põhimõtete järgi. Paraku aga tundub, et väga sageli on valikukriteeriumid pinnapealsed ja lähtutakse sellest, mida keegi pakub, või mis veelgi kurvem – ei analüüsita üldse oma valikuid.
Valitakse naabrimees või sõbra abikaasa või muidu tuttav inimene. Selliselt võib valik õnnestuda, kuid võib ka mitte. Mul oli kunagi üks juhus, et heast sõbrast sai töökaaslane. See oli hoopis midagi muud kui sõbrasuhe. Kui palju üllatusi, ja mittemeeldivaid. Tekkis olukord, et sain viletsa kolleegi ja kaotasin hea sõbra…
Eks nii ole ka valimistega, et mõistlik oleks nüüd siiski valimispohmellist hoolimata veidike analüüsida ja mõelda, et mida väärtuslikku on meie igapäevaellu lisandunud, kas heade soovide unelm saab ka tegelikkuseks. Kas meie esindajad on oma mandaati väärt? Kas elu läheb paremaks?
|
RSS